Skandaalne ärimees reageeris tormiliselt ja lasi raamatud poodidest ära korjata. Seetõttu on autorite loal võimalik seda teost hetkel tõepoolest lugeda ainult Delfis — katkendeid vol.2 ja vol.3 saad lugeda SIIT ja SIIT!

Raamatu autor Jaano Martin Ots kirjutab eessõnas:
“Igast vigurvändast ei kirjutata raamatuid. Tõika, et Rein Kilk on eriline mees, tunnistavad aga kõik, kes tunnevad seda lüheldast sõbraliku häälega tartlast. Õigupoolest on Kilk nagu Eestimaa kreeklane: särasilmne ja võlgades ning alati kurtmas, et tema võlad ja pankrotid on põhjustanud hoopis keegi teine! Sellesse raamatusse on kogutud lood paljudelt endistelt sõpradelt ja ärijuhtidelt, kes on hoogsalt kaasa löönud suurärimees Kilgi tõusus. Nad on taustajõud, kelle õlgadel Rein Kilk on roninud aupaistesse ja eetrisse, kellel Kilk aga ühel hetkel tooli alt lõi ning paragrahvi selga lajatas. Tavaliselt sündis see siis, kui saabus aeg jagada lubatud boonust või töötasu; mõnikord siis, kui omaniku rapsimisest ja rahaga rottimisest väsinud truu juht otsustas lahkuda. Niisuguseid inimesi on palju ja nende solvumine paistis selle raamatu koostamisel tehtud kümnetest intervjuudest välja veel pikkade aastate tagant.”

Raamat lubab paljastada, miks Neinar Seli, Oliver Kruuda, Jüri Mõis, Urmas Sõõrumaa, Hans H. Luik, Rain Lõhmus, Olga Aasav, Endel Siff, Indrek Sepp, Tauno Kangro ja mitmed teisedki Kilgiga enam kunagi midagi ühist ette ei võta — seda kunagiste alluvate, endiste äripartnerite ning väitluspartnerite lugude kaudu. Uurivate ajakirjanike aastaid kestnud töö tulemusel on raamatus välja joonistunud ärimuster, mida võiks tegijate sõnul kirjeldada vanasõnaga: loll saab kavala Kilgiga äri tehes alati peksa. “Füüri laskmise” ja “kuse kurnamisega” kuulsaks saanud Reinu aga võivad paljud algajad ärimehed eeskujuks võtta — paljudele tuska tekitanud ja rohkematele võlgu jäänud mees naudib endiselt luksuslikku elustiili ning on isiklikuks eeskujuks kõigile Riigikogu valimistel tema poolt hääletanud 260le Pärnu valijale. “Võtkem seda raamatut kui lollide tervitust kavalale ärimehele, kellega kokku puutumine on avanud neile äritegevuse ennenägematuid tahke ning ühtteist uut õpetanud,” imetlevad raamatu autorid ärimehe karismat.

Kaval ärimees ja teda ümbritsevad lollid

Rein Kilgiga äriajamise eest hoiatas riigiettevõtet Eesti Energia isegi Eesti Vabariigi toonane peaminister Andrus Ansip. Kuidas saavad sedavõrd paljud inimesed olla sedavõrd kaua pahased? Põhjus on psühholoogias. Äripartnerid ja direktorid on olnud Rein Kilgist esmapilgul võlutud. Kilgil on imetabane oskus mängida lihtsameelset ja sõbralikku entusiasti. Tema ettevõtmiste algus on alati romantiline, ta poetab telefonikõnedes oma ärijuhtidele sooje meelitusi nagu „kallis sägakene“ ja poeb pankuritele külje alla lubadustega, et „teeme ja oleme“. Varsti aga järgneb periood, mil Reinul enam kuidagi ei ole mahti selgitada, kust tekkib tolm ja kuhu jääb raha, nagu öeldakse. „Vaatame-mõtleme,“ on Kilgil sel puhul huulil, aga vaatab ja mõtleb ta juba koos advokaadiga. Ja juhatajatest perekonnasõbrad „Karlutt“ ning „Euromiki“ lähevadki kohtusse või politseisse vastust andma kui kodanikud Karl Liivapuu ja Eero Mikenberg.

Tegelikult polegi asi rahas, mis jagamata jääb. Pankrotte ja EAS-i ning PRIA lüpsmist tuleb ju ettevõtjatel ikka ette. Kilgi parimaid töötegijaid on aga ehmatanud kalkus, millega see kaamerate ees naerusuine Eestimaa kreeklane oma kaaslased tanki lükkab. Ilma mingi südametunnistuse piinata võib ta kohtus ning politseis luisata, et tema ei teadnud firma tehingutest ja otsustest midagi. Hoopis käparditest juhatajad on mõne maa või maja vale hinnaga müünud või mingi raha valel aadressil teele saatnud. Kui siis näiteks juhatajad Teeväli ja Liivapuu vangimineku ähvarduse ees Kilgi enda käest tulnud kirjaliku käsu välja otsivad, on „sägakene“ äkki vait. Selgub, et ta oli ise oma valet uskuma jäänud! Sellise psühholoogilise tähelepaneku on teinud Kilgi suhtes mitmed inimesed: nii, nagu suuärimees usub oma õhulosse nimega „toidutööstuse kontsern“ või „restoranikett“, nõnda veenab ta kasvõi siseministrit selles, et tema firmad on tühjaks teinud keegi teine (Tarmo, Erliko, Eero, Meelis, Elmut, Olga, Robert, Karl, Andres, teine Andres, Maria jne).

Kilgi tugevast tahtejõust ning eesmärgile pühendumisest annab aimu seegi, et vajadusel ei kõhkle ta külma kätte jätmast ka oma lihast poega. Just nii juhtus 2015. aasta suvel toimunud IRL-i esimehe valimiste eel. Kuidas küll võis juhtuda, et poliitikas vähetuntud Sander Reinu poeg Kilk sattus ühe 2015. aasta suurema poliitskandaali keskmesse? Rein Kilk lõi mesti Tõnis Paltsiga, et IRL-i üldkogul suruda läbi meelepärane kandidaat Jaan Männik. Kui selgus, et häälte saamiseks toodi erakonda ebatavaliselt suur hulk kriminaaltaustaga uusi liikmeid, võttis kriminaalide värbamise süü enda peale Tartus vangivalvurina töötanud Sander Kilk. Halva taustaga inimesed visati IRL-ist välja, samuti Sander Kilk, ent riigikogu valimistel Pärnus 260 häält saanud Rein Kilk jäi erakonda edasi.

Erakonna esimeheks ei saanud Jaan Männik, vaid Kilgi „vana sõber“ Margus Tsahkna, kellele Kilk kaks aastat varem toimunud kohalikel valimistel Tartus humoorika palagani korraldas. Nimelt hakkas Kilk oma kampaanias ja ajakirjanduses kuulutama, et ka tema on IRL-i kandidaat Tartu linnapea kohale. Erakonna ametlik kandidaat Tartus oli aga Tsahkna! IRL-i juhtkond ei suutnud veenda mesinik Kilki oma mullist loobuma. Tekkis tobe olukord, kus ühel parteil oli kaks omavahel kemplevat linnapeakandidaati. IRL jäi linnapea kohast üldse ilma.