Ain Lutsepp meenutab lapsepõlve: olen kogu aeg olnud priske, aga pole sellepärast kuidagi põdenud

Näitleja Ain Lutsepp kandideerib valimistel Vabaerakonnas, et viienda jõuna riigikokku pääseda. Kunagi tahtis ta saada geoloogiks, unistas meremeheametist, töötas saekaatris ning alles siis leidis tee näitlemiseni. Eesti Päevalehe nädalavahetuse põnevas lugemismaterjalis LP siirdub muhe Teatriliidu juht ajakirjanik Piret Kooliga lapsepõlveradadele.

Lutseppa kõige esimese näitlejarolliga filmis “Kevade” seostub Eesti kirjanduse üks kuulsamaid koolikiusamise seiku ehk sakslaste jõepõhja lastud parv ning ka tegelikkuses on ta alati enda eest seisnud. “Olen tappa saanud, peksagi, kuid see ei tähenda, et mind on võimalik vaguraks või nii-öelda ära taguda. Enda eest tuleb seista,” selgitab ta ning meenutab, et oli tegelikult enne rasket haigestumist täiesti normaalkaalus poiss, tegi palju sporti, mängis jalg-, korv- ja võrkpalli ja käis ka maadlustrennis.

“Ega ma kogu aeg olnud selline priske, millalgi olin lihtsalt haige. Tuli läkaköha, süstiti hormoonpreparaate ja võtsin ühe suvega 10–15 kilogrammi juurde. Aga ega ma sellepärast ole kuidagi põdenud,” jutustab Lutsepp. “Võtsin seda kui normaalselt olukorda — no mis sa ikka teed. Käidi ja uuriti muidugi, et mis juhtus ja mida teha saab. Aga kui sa ise oled energiat täis noor, siis ei teki sul enesehaletsust. Isegi kui päris algul oli üks selline õrnem hetk. Ma olen kaalunud isegi 118 kilogrammi, praegu olen kenasti 100. Mulle meeldib süüa ja ma ei ole toiduga peps, lemmikuks on aga lihtne kodune toit.”

Süüa teeb näitleja ise vaid siis, kui viitsib. Kui tütar Anu oli väiksem, siis tuli toiduvalmistamist tihemini ette, kuid üldiselt ei pea Lutsepp end eriliseks “toiduga susserdajaks”. “Ette ei pea kandma, kui ei ole tehtud, siis lähen söön väljas,” teatab ta. Ain tunnistab, et väldib köögitoimetusi eeskätt seetõttu, et ei suuda end kokkamise ajal vaos hoida: “Ma söön toidu tegemise ajal juba nii palju, et kui roog ükskord valmis on, siis on isu läinud, kõht täis ja ma imestan: miks oli üldse vaja alustada?!”