"Sellest vist ei saagi päriselt enne aru, kui surm su elu lähedalt puudutab. Jah, surm ongi reaalne, see on elu osa. (Paus.) Aasta aega tagasi jäin ma oma isast ilma. Ta oli pikalt väga raskelt haige… Ilmselgelt see mõjutas mind, ma sain löögi, muutusin tõsisemaks ja kurvemaks, mõtlikumaks. Kuid ma ei võta isa minekut lõpuna ja ütlen täiesti ausalt, et surm ei kohuta mind – ei enda ega teiste oma.

Millegi või kellegi nimel suremine on minu jaoks püha ja auasi. Kuid suremine lohakusest, puuduliku keskendumisvõime tõttu – sõidad rongile ette või teisele otsa… Kui saaksin surma valida, siis pigem sureksin sangarina – sõjaväljal või kedagi päästes. Kellegi pärast elu andmine on suur asi," rääkis ta.