10 küsimust Mihkel Rauale

Käre ja kuri kriitik Mihkel Raud jääb end defineerides tagasihoidlikuks, nimetades end kõigest meelelahutajaks. Mees räägib, miks ta endale mootorratta soetas, mitu kõrvarõngast tal on ja miks talle meeldib elada just nimelt Eestis.

1. Kes sa oled? Ajakirjanik, kitarrist, helilooja või midagi muud?

Ma olen meelelahutaja. Mõnikord teen seda kitarri tinistades, mõnikord artiklikesi vorpides ja mõnikord televiisoris laste peale röökides. Aga ma pole kunagi arvanud, et olen midagi pretensioonikamat kui meelelahutaja.

2. Sul on rajud kolumnid, kust on tunda kindlaid veendumusi.
Eks ma olen püüdnud neid oma kolumnites sõnastada ka, ent mida aasta edasi, seda vähem ma asjades veendunud olen. Minu ainus tõsine veendumus on see, et oma veendumusi tuleb kogu aeg kahtluse alla seada.

3. Mis on olnud kõige teravam reaktsioon mõnele su artiklile?
Jaak Allik ähvardas mind Jumala viha ja duelliga. Olid presidendivalimise emotsionaalsed ajad ja kõik, kaasa arvatud mina ning Allik, vahutasid oma ütlemistes ehk natuke üle.

4. Mis sind üldse kirjutama ajendab? Oled sa mõnda artiklit hiljem kahetsenud?
Eks see mingi sotsiaalne frustratsioon ilmselt ole, mis muud. Viimasel ajal õnneks järjest vähem. Kas on ühiskond paremaks muutunud või mina tolerantsemaks, kuid silme eest mustaks läheb järjest harvemini. Ja ühtki artiklit ma hiljem kahetsenud ei ole. Mõnel juhul oleksin ehk pidanud selgemalt väljenduma ning vähem verbaalse kenitlemisega tegelema. Minu artiklite häda on olnud vahest see, et neist on võimalik valesti aru saada. Seda on ka juhtunud. Kuid kahetsema ei ole ma küll midagi pidanud.

5. Mis suudaks sind täiesti endast välja viia?
Ma ei talu, kui inimesed kinos filmi ajal telefoniga räägivad. See ajab mu hulluks.

6. Kas sind häirib see avalik kriitikavoog, mis su tegevust saadab?
Olen püüdnud elada põhimõttega „kui julged öelda, julge ka vastutada”. Kui ma oma töös teisi inimesi või nende põhimõtteid ründan, siis on üsna loomulik, et ise vastu saan. Valetaksin, kui väidaksin, et oma nime ebameeldivas kontekstis nägemine mind täiesti ükskõikseks jätab, kuid see käib paraku selle töö juurde, mille ma endale vabatahtlikult valinud olen. Teiste kõva kritiseerija peab ka ise suutma kriitikat taluda.

7. Oled lisaks telele ja trükimeediale ka raadiosaateid teinud. Kas mõni väljund on teisest südamelähedasem?
Ilmselt ikka raadio. Olen raadiot teinud ligi kakskümmend aastat ning kui Issand Jumal ja Heidy Purga (minu ülemus Raadio 2-s) annavad, siis ehk teen teised kakskümmend veel. Raadio 2-s teen saadet „Kaheraudne”. See on ennelõunane raadiosaade ajal, mil noorukid on koolis ja lapsed lasteaias.

8. Kas pärast Londoni õpinguid Tallinnasse tagasi tulla raske polnud? Ei olnud tunne, et tagasi provintsi?
Oli väga tore tulla. Minu praegune naine elas ju siin. Muidugi tunnen puudust paljudest asjadest, mis mul Londonis olid, ent Tallinn on siiski minu kodu ja selleks ta ka jääb. Eesti on elamiseks suurepärane koht! Siin elavad kenad inimesed, siin on ilusad linnad ja maakohad, siin saadakse eesti keelest aru ja korteri üür ei ole 50 000 krooni kuus.

9. Mis Sa arvad, milline on elu Eestis aastal 2033 ehk siis veerandsaja aasta pärast?
Teistsugune. Loodetavasti elavad siin jätkuvalt eestlased. Ja teised rahvad nende kõrval. Rahus ja mõistmises, ükskõik kui imalalt see praegu ka ei kõlaks.

10. Tegid vahepeal kaastööd Londoni ajakirjale Terrorizer. Kuidas ajakiri oli võrreldes siinse ajakirjandusega?
Terrorizer on seda tüüpi nišiajakiri, mille sarnast on Eestis väga raske üleval pidada. Mulle meeldib heavy metal-muusika selle kõige ekstreemsemates vormides ja Terrorizeris oli seetõttu väga kihvt töötada. Pealegi on seal suurepärased kirjutajad, eriti toonane peatoimetaja Jonathan Selzer, kellelt mul oli väga palju õppida.