Õlmar, lake või kesvamärjuke?

Kes teab, kust on eesti keelde tekkinud sõna “õlu”? Äkki õlgedest või mõne raske töö “oma õlule” võtmisest? Vale.

Arvatavasti on sõna alged meieni jõudnud kusagilt muinasgermaani murretest: sarnaseid vorme leiame inglise keelest – ale – ja skandinaavia keeltest – öl. Viimasest saarlaste “ölleni” on sama lühike samm (või siis aerupaadiretk), nagu Gotlandilt Saaremaale.

Aga tubli Eesti õllesõber ilmselgelt ainult õllega ei piirdu. Ta armastab ka näiteks õlli ja õltsi. Või mõdu, rüübet ja isegi moodsale inimesele arusaamatuna tunduvat kesvamärjukest. Mõnele meeldib panna õlutit, õlkarit, õlpat ja õlmarit, vanematele maameestele aga isegi madist, notti, lutti või lausa ballooni.

Kui iidne eestlane, murumüts peas ja hame seljas, armastas raske heinatöö vahele odramärga, kesvavett, jumalavilja ja spetsiaalselt jaanipäevaks pruulitud kahit, siis moodne noorema põlvkonna linnavurle eelistab õlunaadi ja, keel põses, ka vanaisalt päritud vedelat leiba. Baaris nõuab ta aga hoopis sanga.

Aga see pole veel kõik! Ka aastatega armsaks saanud õllemarkidele on omad nunnutusnimed tekkinud, vaata et kasutatavamad kui pärisnimed. Kes meist ei teaks Prempsi, Pilkut või Sassi. Passidest neil igatahes selliseid nimesid ei leia.

Kas oled pettunud, et sinu poolt õlle kohta kasutatud hüüdnime siin polegi?
Rikasta eesti keelt – pane A. Le Coqi Facebooki lehel kirja, kuidas sinu kodupaigas või sõpruskonnas õlut kutsutakse.