"Ent olgem ausad, lavastus oli eriline ja konserdi osa raputav. Tõsi, piduõhtu siginas-saginas, klaas näpus ja silmad tuttavaid taga ajamas, ongi raske millelegi väga teistsugusele kohe pihta saada. Terviku hoomamine oli arvatavalt raske nii ERMis kohalolnuile kui ta televaatajaile. Ka telekate taga istusid inimesed usutavasti peolauas ja kindlasti ei valitsenud seal hiirvaikus. See, millest NO etendus rääkis, nõuab aga keskendumist," mõtiskleb Ilves.

"Keerulised teemad ja häirivad kaadrid ei sobivat peoõhtusse? Võib nõustuda. Kontsert oli eklektiline ja mõjus esmapilgul rosoljena? Kah võib õige olla. Ent sellega, et seal näidatud inimesed kuidagi liiga ropu suuga, tavalised nõmedad ja olid, on kummaline kuulda. Kõik need inimesed on pärisinimesed ja neid näidati nii, nagu nad päriselt ongi. Kui kellelgi on seda valus vaadata, on ta elanud elevandiluust tornis. Äkki on aeg alla tulla?" küsis ja vastas naine ühiskonnas tekkinud küsimustele.

"Minu meelest tasakaalustas NO31 etendus hästi seda kogu viimased nädalad valitsenud roosamannat ja enesele rinda tagumist. Lavastajal on ju õigus, kui ta ütleb, et Eesti ühiskonnast on rahu kadunud, me oleme äkki killustund ja laokil. Inimesed on taas hakanud oma riigi juhte nomenklatuuriks nimetama, mis tähendavat kellegi poolt paika pandud juhte, nagu aastaid tagasi. Väikeettevõtjatel on massiliselt tekkinud hirm pankrotistumise ees. Selleni on viinud peadpööritavad muutused maksu-ja aktsiipoliitikas. Mindagu ja jalutatagu kas Tallinna vanalinna ärides või Lõuna-Eesti turul – kõigil on kliente väga palju vähemaks jäänud ning müügid kukkunud aastate tagusele tasemele. Sellist olukorda ei mäletata vähemalt viimase 15 aasta jooksul. Ja see on alles algus," heidab endine presidendiproua valitsuse kursile ette.

"Ent kõige suurem mure on mets. Meie juhtide poolt tuleb üks uudis teise järel, mille tulemusel minnakse metsale sõna otsese mõttes massiga kallale. Ma pole üheltki riigi tiuppjuhilt kuulnud selget seisukohta, kuidas sellised meie keskkonda, suurimat maiset, hingelist ja kultuurilist vara, õieti ainust vara peale meie inimeste, hävitavad projektid riiklikult tähtsaks saavad? Aga inimesed räägivad neist kõikjal – suur mure on meie silmis ja südameis. Just sellest rääkis muuhulgas NO lavastatud kontsert-etendus. Ta tegi seda endale omaselt üle võlli, sest see on teatri peamine võimalus köita ignorantide tähelepanu päriselus terenduvatele probleemidele. Kui teemat piisavalt pöörases võtmes lahata ja visualiseerida, jõuab see kohale ja sellest julgevad rääkida ka need, kes tavaliselt pelgavad sõna võtta," õigustas Ilves teatri tehtut.

"Tõsi, riigi sünnipäev ei pruugi olla kõige paslikum ajastus rasketest ja keerukatest teemadest kõnelda. Ja keegi peab kõik need tseremooniad ja ilutsemised ju ka ära tegema. Ent kui enne ega pärast pidu muudkui hillitsetakse, jääbki üle kultuuril kõnelema hakata. NO kasutas võimalust ja pääses Eesti suurimale areenile. Võimas! Vaadake seda kontserti veel kord. Kaine pea ja avatud südamega. Me näeme eepilist Eesti lugu, uskumatult väekat muusikat meeletult ilusas esituses. Me näeme suurt valu meie oleviku ja tuleviku pärast. Luuletaja Kristiina Ehin oli peale NO teatri ainus, kes julges tol õhtul küsida neid kõige tähtsamaid küsimusi. Vastuseid veel neile pole. Aga nad tulevad. Loodetavalt mitte küüniliste ahnurite ja rahulolus suplejate poolt dikteeritud."