PUBLIKU PÄEVA KOMM: Kas lähemegi tagasi aega, kus mürtsus orkester ja lauljad olid kui vahakujud?
“Me elame disponeeritava muusika maailmas; kiirtoidumuusika, millel puudub igasugune sisu. Usun, et see võib olla nende inimeste võit, kes teevad muusikat, mis tegelikult ka midagi tähendab,” teatas järjekorras 62. Eurovisioni võidutrofeega pärjatud Salvador Sobral.“Muusika ei ole ilutulestik; muusika on tunne. Üritagem seda muuta ja tuua muusika tagasi.”
Talle vastab kommentaator Sihver Plaat:
Ühtepidi oli tal ju jumala õigus. Aga samas, no milleks siis trügida sinna, kus pole su koht. Või lähemegi tagasi aega, kus mürtsus orkester ja lauljad olid kui vahakujud? No ABBA juba oli see, kellele see orkester kohe kuidagi ei istunud ja eks järgijaid oli kui palju, sealt siis ka see tulevärk.
Tegelikult pole see sähviv, voolav, karglev ja projitseeriv asi kiirtoidumuusika. See viib viimasegi isu ära. See ongi show. Teleshow. Ja kohapeal vaatajatele ongi see rohkem nagu kaamerameeste karglemine, jooksmine ja keerutamine laval.
Aga eks see tee hinge täis küll, kui tuleb keegi nõutavast nii erinev ja paneb veel pealekauba kogu poe kinni. Aga ega pole vist tõesti kena öelda rumalale, et ta rumal on. Samas, läks ta isegi liiale, kaldudes hoopis teise äärmusesse. Aga temagi ei saanud läbi n.ö. stoorita - mängiti teadlikult inimeste tunnetel ja kaastundel.
Ma ei tea, võib-olla ma teen liiga, aga peale laulu ja esituse hinnati ka kõike seda, mis selle esinemisega juba varakult kaasas käis - kas esineb või ei esine või vajub hoopis laval kokku. Nii et ei saanud ka tema komejandita läbi. Ja seepärast on eriti selline paika panemine ikka kirgi ülesküttev küll. Ja õigusega. Samas aga võitjaid ei süüdistata.
