Nii Jüri Pootsmanni, Kati Laeva, Grete Paia kui Mick Pedaja jaoks sümboliseerib Eesti laul asendamatut võimalust end Eesti rahvale tutvustada. Kuigi populaarsus ja suurenenud fännide hordid kangastuvad silme ette ka Meisterjaanil, tõdeb ta samas, et tegu on tiba lõhestunud üritusega, kus polegi päris selge, kas eelistatud on eesti- või inglisekeelne looming, poplaulud või hoopis midagi ainult Eestile iseloomulikku.

Go Away Birdi solist Hanna Parman ja Kéa leiavad üksmeelselt, et Eesti Laulu lõppeesmärgist, Eurovisionist, ei saa mööda vaadata ja võimalus oma riiki esindada on suureks auks. IWE solist Johanna Eenma suhtub ettevõtmisse aga pigem kui “aknasse Euroopa muusikaturul“ — sama mõtet jagavad ka Johanna bändikaaslane Hando Jaksi ja Laura Remmel, kes hindavad Eesti Laulu võimalusi vähemalt üks kord aastas põnevaid lava- ja valguslahendusi proovida.

Cartooni liige Hugo Martin Maasikas suhtub asjasse muheda enesekesksusega — tema jaoks tähendab Eesti laul liiga varajast ärkamist ja unetuid öid. Kristel Aaslaidi suurenenud töökoormus ei morjenda — tema peab lugu võimalustest uusi koostöövõimalusi leida. IWE trummar Mikk Simson lisab loetellu võimsa elukooli intervjuude andmises ja enda esitlemises.