Näita käepaela või hakka astuma!

Ei saa mainimata jätta, et lugematul hulgal üritustel alates Rabarockist lõpetades Eesti laulu- ja tantsupeoga on jäänud turvameeste tõttu mulje, et kontserdikülastaja on kui kariloom, kellega ülbitsetakse, keda alandatakse ning oma suva järgi üritustelt välja visatakse. Tundub, et selle turvafirma töötajatel on ainsaks rahvamassi hindamise kategooriaks "käepaelaga/käepaelata". Ning see universaalne lahterdamisviis katab kenasti kõik indiviidid alates pensionäridest lõpetades meedia esindajatega. Otseloomulikult on arusaadav, et suurürituste korraldamisel ongi vaja luua üldkehtivad reeglid ning et käsud tulevad enamasti "kõrgemalt", aga paraku on lihtsam oma tööd teha siis, kui pannakse nii silmad kui kõrvad lukku ning vahitakse heal juhul tühjalt kaugusse ning halval juhul sõimatakse pöörduja nägu ropult täis.

Käesoleva emotsioonipuhangu põhjuseks on verivärske kogemus nendesamade punasärklastega Rock Cafes, kus täiesti tavapärase kontserdi kajastamist segasid vapustavalt matsliku ja vankumatu suhtumisega turvamehed. Ning ürituse "tavapärasust" on oluline rõhutada just seetõttu, et oleks siis olnud tegu mõne superstaari ühekordse esinemisega ohjeldamatult kiljuvale või joogisele festivalipublikule! Ei, mistõttu olid karmid turvameetmed täiesti absurdsed. Üritusel, kus kõik kohalviibijad on omavahel sõbrad ja tuttavad, ei ole lihtsalt võimalik omavahel normaalselt suhelda, kuna turvafirma töötajad ei mõista inimkeelt. Julgen siiralt kahelda, et sellelaadse teisejärgulise tähtsusega ürituse juures oleks erilist turvaplaani loodud. Näib, et lihttöölisele antakse lihtsalt võim ülbitseda ja kogu lugu.

Turvafirma rikub kogu ürituse üldmulje

Ehk siis, hoolimata nii ürituse korraldaja kui ka ansamblitega sõlmitud kokkuleppest, et neid võib lavalt pildistada, ei mõistnud turvamehed ühtegi selgitust ning ei teinud kuulma isegi muusikute korduvaid palved meedia esindajaid backstage'i lubada. Olles lõpuks fotograafiga selle ainsa inimväärset kohtlemist kindlustava aksessuaari ehk lava taha lubava käepaela hankinud, tuli sellegipoolest terve õhtu vältel ukse peal vahetuvatele erinevatele punasärkidele mitmeid kordi selgitada üritusel fotoaparaadiga viibimise põhjust, mida tegelikult esinejate suhtes lausa kuritahtlikuks suhtumiseks võib pidada. Miks? Sest milline ajakirjanik soovib saada alandatud ja seejärel veel kontserdist mingitki positiivset kajastust pakkuda? Ja vabandage väga, milline kontserdikülaline soovib selle eest raha maksta, et ta kontserdi- või festivalielamus ära rikutakse?

Matslik turvameeskond jätab kibeda maitse suhu kõigile kohalviibijatele ning pleki külge nii üritusele endale, selle korraldajale kui ka asukohapaigale. Miks peab ajakirjanik ja kallist raha maksnud kontserdikülastaja oma aega ja närve kulutama vaidlemise peale isikuga, kelle intelligentsitase tundub võrduvat redisega? Eriti veel, kui sellisele käsutäitjale on antud võim, mis silub ära ainsagi allesjäänud ajukurru? Olgu, turvamees, tee oma tööd, aga ülbitsemine ei kuulu su tööülesannete hulka, vaid on madal inimlik nõrkus. Kindlasti on purjus inimeste kantseldamine keerukas ja ebameeldiv ülesanne, kuid kõik inimesed ei ole joodikud, kellega on vaja suhelda vaid kehakeeles. Kui turvamees hakkab füüsilist jõudu rakendama täiesti kaine inimese peal, kes teeb üritusel täpselt samamoodi tööd kui tema, siis tuleks sellisele teenuseosutajale boikott peale panna! Rääkimata mitmetest isiklikest solvangutest, mida turvatöötaja arvas heaks ajakirjanikele jagada. 

Meeskond pensionärile laulupeo proovis: osta ürituse pilet või kao minema!

Soovite veel näiteid? Aga palun! Eesti Laulu- ja tantsupidu, Vabaduse laul ja 30 Seconds to Marsi kontsert on vaid käputäis neist Tallinna Lauluväljakul aset leidnud üritustest, kust inimesed lahkusid pead vangutades. Laulupeo proovide ajal, mil lapsed laulmist ja tantsimist harjutasid, ei lastud pisarsilmil anuvaid vanainimesi territooriumile sisse, sest "kõrgemalt antud käsk" oli hoida ala asjasse mitte puutuvatest inimestest prii. Turvagorilla mõtlemisvõime ei paistnud küündivat nii kaugele, et suudaks mõista pensionäri muret kalli piletihinna üle ning soov lapselapse esinemist näha tõi vanainimese Lauluväljakul värava taha. Vaevalt, et keegi turvamehe oleks vallandanud või ta peale pahandanud, et paar vanaema oma last vaatama lubatakse. "Tahad oma lapse laulu ja tantsu vaadata, siis osta pilet, penskar, praegu aga hakka astuma, bussipeatus on seal!" vastas ta aga. Samuti nautisid turvamehed meediaesindajate ahistamist ning anonüümseks jääda soovinud Lauluväljaku töötajad kinnitavad kui ühest suust, et hommikuti tööle saabudes esitatud töötõendidki ei taganud inimväärset kohtlemist! 

Veel paar samaväärselt masendavat näidet - räppar Revo Jõgisalu mälestuskontsert Rock Cafes. Liiga palju oli palutud, et Meeskonna punasärgid mõistaks seda, et tegu on üritusega, kus enamus kohaletulnud inimesi tunnevad lahkunud muusikut ega soovi emotsionaalse läbielamise kõrvalt vaielda turvatöötajaga selle üle kuhu millist värvi käepaelaga minna tohib. Asjassepuutuvad isikud räägivad, et isegi Revo bändikaaslasi ja lähedasi peretuttavaid ei lastud saalist rõdule ka pärast korraldajate korduvaid palveid teha paar erandit. Rääkimata sellest, et laulja Stig Rästa on pidanud iseenda kontserdil lavale minemisel turvatöötajatega vaidlema, sest käepaeltega tekkis segadus. Üsna absurdne ju?

Method Man: "Kontrollige oma kuradi gorillasid!"

Lisaks sõimamisele ja ülbitsemisele oskavad Meeskonna töötajad ka vägivalda tarvitada. Kui Eesti Näituste messikeskuses esines Chase & Status, siis sellele järgnenud furoor oli sõnulseletamatu. Kuigi väidetavalt on turvafirmal Meeskond väga pikaajaline ürituste korraldamise kogemus, siis pole seda mitte kusagilt näha. Turvamehed sõna otseses mõttes takistasid pileti ostnud inimestel kontserdile pääsemist, kuna ei saadud hakkama rahvavoolu haldamisega ning mitmed Publiku lugejad kirjutasid toimetusele, kuidas nähti Meeskonna töötajaid külastajatele kehavigastusi tekitamas, mida ka ettevõtte juhatuse liige Eigo Sõster toona meediaväljaannele oli sunnitud kinnitama.

Ei meeldi meie Meeskond eriti ka välismaa artistidele. Milline häbi, et Wu Tang Clani kontserdil karjus Method Man mikrofoni: "Control Your Fucking Gorillas!" ("Kontrollige oma kuradi gorillasid!" toim.) pärast seda, kui turvamehed oli ühe agarama fänni lava ees maha väänanud lihtsalt selle eest, et ta veidi elavamalt kaasa elas, kui eestlastel tavaliselt kombeks. Clawfinger jättis üldse esinemise pooleli, sest turvamehed kasutasid fännide kallal vägivalda. Tasub vaid korra käia mõnel Meeskonna poolt turvatud üritusel, kui piisavalt tähelepanelikult silmi lahti hoides võib näha, et murule pikali visanud inimest juba väljapääsu poole tassitakse. 

Arenguruumi on maa ja ilm aga konkurents puudub!

Võrdluseks stseen Roskilde festivalilt, mis on üks jõhkramaid ja raskesti hallatavamaid muusikaüritusi terves maailmas. Teatavasti ei tohi üritusele klaastaaras alkoholi kaasa võtta, kuid kui publikusse sattus siiski üks mees viinapudeliga, siis viskus turvamees rahva sekka, haaras pudeli, kallas viina plasttaarasse ümber ja ulatas plasttopsi mehele tagasi. Soomes Puisto Bluesi festivalil on aga nii, et kui keegi on platsile magama jäänud, siis turvatöötaja uurib kõigepealt lähedalolevatelt inimestelt, kas see on nende tuttav. Kui jah, siis kõnnib edasi ja kui ei, siis äratatakse ta viisakalt üles ja talutatakse varjulisemasse kohta.

Lühidalt, pime käsutäitmine ja kurdid kõrvad on midagi sellist, mis on saanud turvameeste kohustuslikuks töötingimuseks. Ja ometi ei pea see ju nii olema! Kas tõesti pole mitte ühtegi teist turvafirmat, kelle teenuseid kasutada? Kui üks suur üritusturundusfirma jätaks Meeskonna vahelduseks kuivale, siis ehk õpiks see terroriorganisatsioon vahelduseks, kuidas normaalse teenuse osutamine käib... Viisakus ei pea alati olema viimane asi, mida turvamehelt oodata ning elementaarne abi, sõbralikkus ning vastutulek peaks ületama iga kell tungi rakendada oma võimu nende peal, kes vastu vaielda ei saa! 

Kallis Publiku lugeja, kirjuta kommentaariumisse enda kogemusest ülbete turvameestega!