Annika Laats tööst hingehoidja ja vaimulikuna: on olukordi, kus ei saa öelda „ei“

„Vaimuelu“ taskuhäälingus on Jaan Tammsalu külaliseks vaimulik ja hingehoidja Annika Laats. „On vast parem, kui sa ise üles tunnistad, kuidas sa selleni jõudsid, kus praegu oled“ ärgitab Tammsalu Annika Laatsi rääkima.

„Algus ulatub 16. sajandisse,“ osutab Annika Laats. Selgub, et tema peres on vaimulikke olnud vähemalt sellest ajast saadik ning toonaste eelkäijate kohta võib Laatsi sõnutsi arvata, et nad tundsid isiklikult Martin Lutherit.

Teekond teoloogiani oli tema enda jaoks siiski üsna kurviline ning käänuline. Selgus saabus 25aastasena.

„Olin siis kahe lapsega üksikema. Mõte minna õppima usuteadust oli toona selgelt hullumeelne,“ märgib Laats.

„Ehk on hullumeelne hakata vastu ajama, kui kutse on nii selge,“ pakub Jaan Tammsalu.

„Ma muidugi ei mõelnud, et minust saab vaimulik. Olin madalam kui muru, armu saanud patune, sain aru, et see on minu tee ega mõelnud palju, mis see tulevikus kaasa toob.“

Usuteaduse instituudi sisseastumisvestlusel uuriti, kui vanad Laatsi lapsed siis parasjagu on.

„Vastasin, et 3 ja 3. Lootsin, et nad ei küsi, kas on kaksikud, sest üks oli 3 aastat ja teine 3 kuud vana,“ muigab Laats.

Kooli ta toona vastu võeti ja uus teekond oli sellega alanud.

„Ikka loen siit-sealt, kuidas kirikus istuvad kahvatute nägudega vanamemmed. See võis olla ehk kunagi nii, kuid enam mitte. Kui mina Harju-Ristile Risti kirikusse läksin tööle, siis oli seal tõesti paarkümmend vanamemme. Jumal on nad ära kutsunud ja ma tunnen neist väga puudust. Nende asemel on nüüd uus põlvkond keskealisi, nii-et vahel mulle tundub, et olen seal ise kõige vanem.“

Jutt läheb edasi hingehoidja tööle lastehaiglas ning kuidas saada hakkama seal ette tulevate raskete ja keeruliste hetkedega.

„Paljud lood on siiski õnneliku lõpuga. Aga on jaa ka neid juhtumeid, kus laps sureb ja need on tõesti rasked. Hingehoidja osa on püüda tuua sellistesse olukordadesse natukenegi selgus, ka helgust. Jah, alati see ei õnnestu.“

Annika Laats räägib ka vaikuse laste rahupaigast ning MTÜst, mis aitab ja vahendab abi neile, kes on kaotanud lapse.

„Inimesed on tulnud ja öelnud vaikuse laste rahupaigas, et mis te siia olete teinud, siin on nii halb aura! Mul tõusevad selle peale juuksed püsti! Me räägime ju inimestest, kes on kaotanud oma tita...“

Kuula saadet: