Auhinnatud film „Õpetajate tuba“ jõuab Eesti kinodesse!

„Õpetajate tuba“ on peetud selle aasta üheks paremaks Euroopa filmiks. See on võitnud mitmeid auhindu ning olnud erinevatele auhindadele nomineeritud, mh ka Oscarile, LUXi publikuauhinnale ning Euroopa Filmiauhinnale. Eesti esilinastus toimus 2023. aasta novembris PÖFFil festivalide paremiku programmi raames. Eksklusiivse intervjuu annab peaosatäitja Leonie Benesh.

Kui oma lapsepõlvele mõtled, siis mida sa oma õpetajatest mäletad? Kas sul oli lemmikõpetaja?

Me kolisime mu lapsepõlves ja nooruses palju. Ma vahetasin seega tihti kooli. Ma õppisin ainult Waldorfi koolides ja mulle sobis väga hästi koolisüsteem, kus oli idealistlik lähenemine ja hindeid ei pandud. Nüüdseks mul on küll Waldorfi koolide osas kahtlusi. Lemmikõpetajatele mõeldes torkab pähe hr Brückmann. Kui ma olin 12, kolisime Bielefeldist Tübingeni. Hr Brückmann õpetas sealses Waldorfi koolis ajalugu ja eetikat. Ta oskas huvitavat arutelu tekitada, ta õpetusviisis puudus autoriteet. Ta oli sõbralik ja väga kannatlik. Samas mäletan ka prantsuse keelt õpetanud vanemat juudi-prantsuse prouat Riva Siednerit. Meie klass kutsus teda draakoniks. Sa olid hädas, kui kodutööd olid tegemata. Ometi õppisin sellelt naiselt rohkem, kui teistelt. Ma mõistan, et õpetajate puhul on autoriteet vahel siiski vajalik. Mõnikord sa pead saama piltlikult laksu kelleltki, kes oma asja jagab. Lavakunstikoolis oli samamoodi. Ma mõistsin täielikult õpetajaid, kes sisimas karjusid. Mulle ei sobi autoriteet vaid siis, kui see on kohatu või ebaõiglane.

Sa kehastad filmis „Õpetajate tuba“ pühendunud ja idealistlikku õpetajat. Kas kooliaegsed mälestused aitasid tegelaskuju luua?

Ma pidin mõtlema, kuidas on võimalik käratsevas klassiruumis õpilasi vaikima saada. Suhtumine ja kannatlikkus mängivad oma osa. Režissöör İlker Çataki oli õnneks mõndagi juba uurinud ja käsikirja lisanud või vestlustes edasi andnud. Ma sain seda suuresti ära kasutada. Põhiline reegel laste puhul on neid tõsiselt võtta ja neile tähelepanu pöörata. Ma üritasin seda rollis jälgida.

30. eluaastate alguses näitlejad ei kehasta just tihti autoriteetseid õpetajaid. Mida algul projektist kuuldes mõtlesid? Kuidas end selles ette kujutasid? Kas sind üllatas, et valituks osutusid?

Ma sain käsikirja koos palvega ühest stseenist lindistus teha. Ma märkasin lugedes kohe, kui nutikalt İlker keelt kasutab ja kui tähelepanelik ta on. Mulle ei tulnud pähegi, et võiksin selleks rolliks liiga noor olla. Ma ei mõtle, et õpetajat tuleks alles vanemana mängida. Põnevalt kirjutatud käsikiri tekitas minus huvi. Sellist ei tule iga päev ette. Ja tegelikult on ju palju noori, 20. eluaastate lõpus või 30ndate alguses õpetajaid, kes alles lõpetavad ülikooli või alustavad ametis. Nad on nagu Carla Nowak, kes alustab karjääri idealistlikult ja energiliselt, sooviga paljutki teisiti teha.

Kas tundsid Carla Nowakiga mingit sarnasust?

Ma suhtun rollidesse kandideerimisse väga kainelt. Kui roll huvi pakub, siis tahan tublit tööd teha. Üldiselt teen lindistuse, saadan selle ära ja siis unustan selle. „Õpetajate toa” rolli pakuti mulle 2021. aasta kevadel kahe suure võtte vahepealsel ajal. Ma olin just Lõuna-Aafrikast sarja „80 päevaga ümber maailma” võtetelt naasnud ja sain poolteist kuud Berliinis olla, enne kui Itaalias „The Swarmi” võtted algama pidid. Käsikiri köitis mind, lugu tundus huvitav, aga ma ei näinud endas midagi Carla Nowaki sarnast ja tegelaskuju ei kõnetanud mind. Ma mõtlesin pigem, et projekti nutika autoriga võiks huvitav koostöö tulla. Tahtsin teada, mida ta silmas peab.

Carla Nowaki tegelaskuju taustast ja eraelust ei saa just palju teada, aga vihjetest võib aimata, et tegelase elu ei piirdu sugugi ekraanil nähtuga. Kas sulle oli oluline temast enamat teada saada?

Ma tean temast sama palju, kui kõik käsikirja lugenud. Carla Nowak on 20ndate lõpus või 30ndate alguses ja asus kooli alles mõne kuu eest õpetajana tööle. Ta on Poola päritolu. Kuid midagi enamat me ei tea. Ma ei uurinud ka selle kohta. Käsikirjas oli kõik rolliks vajalik info olemas. Ma pooldan tekstiga ja kehaga töötamist. Ma ei lähene rollile tegelaskuju tausta uurides. Ma ei pea teadma, mida ta hommikuks sööb või mis temaga lapsepõlves juhtus. See, kas Carla Nowakile meeldivad kassid või koerad, kas ta eelistab hommikusöögiks helbeid või leiba, ei oma mulle tähtsust. See võib muidugi projektiti erineda. „Õpetajate toas” oli sul igas stseenis kindel ülesanne. Tegelane ja takistus olid enne antud ja sellest lähtus ka tegelase tahtmine. See oli igas stseenis selgelt olemas. Ma ei pidanud endale kuidagi selgitama, miks mingis olukorras olin. See on heale käsikirjale iseloomulik.

Mis sulle selle loo juures meeldib?

Sellele on väga raske vastata. Ma arvaks, et „Õpetajate tuba” näitab meie debatikultuuri. Carla Nowak on inimene, kes tahab kõike õigesti teha, aga erinevatel põhjustel see ei õnnestu. Selle taga on tahtlik või tahtmatu möödarääkimine. İlker näitabki, kui levinud see tänapäeval on.

Filmitegija peaks laste ja koertega töötamist vältima. Sul oli terve klass kantseldada. Milline see kogemus oli? Kuidas lastele lähenesid?

Kõik mu sõbrad naersid, kui ütlesin, et mängin matemaatika ja kehalise kasvatuse õpetajat ning olen kuus nädalat vaid koos lastega. Ma pean muidugi İlkerit tunnustama. Tema pani klassi kokku ja tegi väga hea valiku. Nad olid nii huvitavad ja armsad lapsed. Nad olid muidugi ka vahel lärmakad ja alati polnud just lihtne. Aga me operaator Judith Kaufmann, İlker ja mina leidsime, et midagi muud me ei tahakski. İlker andis projektile aega ja kasutas mulle tundmatut erilist töötamismeetodit. Igal päeval enne võtete algust kogunesime lapsed, İlker ja mina klassiruumi, et igapäevastest asjadest rääkida. See oli pööraselt liigutav, kaunis ja vahel ka masendav. İlker lõi kuulamise ja ühtehoidmise õhkkonna. Viis tundi lastega filmimist loomulikult väsitas, aga mitte liigselt, sest İlker pühendas sellele nii palju armastust ja aega ning suutis võrratu õhustiku luua. Judith sai sageli käsikaameraga hommikustel jutuajamistel dokumentaali stiilis kaadreid salvestada. Ta salvestas laste loomulikke reaktsioone, millest mõned isegi filmi jõudsid. See on minu arust uskumatult kaunis.

Mis İlker Çataki lavastajana eristab?

İlker on tark, ta on hea kuulaja ja teab samas täpselt, mida tahab. Ta on soovitustele avatud, aga kui need ta ettekujutusega või soovitud suunaga ei kattu, siis ta jääb endale kindlaks. Talle läheb hinge, kui näitlejad temaga ei nõustus, ja ta soovib ausust.

Carla Nowak on pidevalt kahe poole vahel ja osapooled hävitavad ta pühendumust. Kas töö oli vaimselt nõudlik? Mis filmimise ajal kõige raskem oli?

Ma ei mõtle üldiselt kodus võtteplatsil juhtunule. Mu kolleegid on selles mõttes teistsugused. Minu jaoks oli „Õpetajate toa” töö uskumatult vabastav, sest õppisin nii palju ja sain lavakunstikoolis õpitut rakendada. Peamiselt tuligi hetkes olla. Stress ei tulnud minuga koju kaasa. Ma ei tundnud end vaimselt halvasti. Olin ehk pisut väsinud „80 päevaga ümber maailma” ja „The Swarmi” filmimistest. See oli kõige raskem.

„Õpetajate tuba” on film, mis küsib tänapäevases ühiskonnas koos elamise kohta, kuid keeldub lihtsaid vastuseid andmast. Filmi viimane stseen on sellele lähenemisele iseloomulik. Mis sinu tõlgendus on?

Lõpp on ju nutikas. Muud ma öelda ei saa. Ma ei tea sedagi, kas koolisekretär on varas või kellel oli õigus. Kas sel ongi üldse tähtsust? Võib-olla arutades selle üle, kel on õigus, unustame arutelu tõelise eesmärgi.

Kas oled selle töö üle uhke? Kui tähtis see su senises karjääris on?

Ma olen selle töö üle väga uhke ja õnnelik. Ma teeksin võimalusel İlkeri, Judithi ja Ingoga kohe uue filmi. Mulle meeldiks aastas üks väiksem kunstiline film teha ja osaleda ka suuremas projektis, mis tasuks üüri ja hoiaks mind pildis. Viimaste aastate parimad kaks projekti olid „80 päevaga ümber maailma” ja „Õpetajate tuba”. Neid ei saa üldse võrrelda. Aga need on kaks projekti, milles ma tahtsin osaleda koostöö, inimeste suhtumise ja lugude rääkimise pärast. Mida enam seda tööd teen, seda tähtsamad need on. Kõik sõltub sellest, kuidas ühiselt filmimise aega kujundada. „Õpetajate tuba” on mu ilusamaid filmimiskogemusi.

ÕPETAJATE TUBA kinodes 22. märtsist!