Tanja elektriauto, uus muusika ja ootamatu maaelu

„See lugu sündis autoga sõites. Mõtlesin millelegi, mida olen ammu tahtnud proovida, aga on jäänud tegemata. Ja taipasin, et kui mitte nüüd, siis millal veel! See mõte jäi pähe ja sündis lugu, mis räägib sellest,“ muigab Tanja kavalalt, „et me kunagi ei tea, mida järgmine päev toob.“ Tanja Mihhailova rokilik hittlugu „Millal veel“ on mõeldud kõigile meile, kellel on suuremad või väiksemad unistused, mida oleme ammu tahtnud proovida. Millal veel, kui mitte praegu!

Kohtume Tanjaga külmal, ent päikselisel talvepäeval. Ta saabub pärlvalge Nissan Ariya elektriautoga, mida on saanud proovida juba sisuliselt neli aastaaega. „Auto saime kevadel, suvel ja sügisel sõitsime, nüüd saame proovida ka talvist aega. Väga tore!“ Tanja ei olnud varem pikemalt elektriauto roolis olnudki. „Mulle meeldib elektriauto. Hakkasime Mikuga kaaluma, et ostaks järgmiseks autoks elektriauto, sest tal on nii palju plusse ja need on väga mugavad plussid.“

Praktilise naisena aitab Tanja pildistamiseks autot paika seada. „Esiteks, mulle naisena väga meeldib, et auto läheb hästi kiiresti soojaks. Eriti Eestis, kus kliima on, nagu ta on. Paari hetkega on auto soe.“ Iga naine, kes on proovinud talvel seelikuga nahkistmele istudes kohe sõitu alustada, teab, et päris külm on! „Esiklaas läheb pakasega kiiresti puhtaks. Täna sõitsin lapsega lasteaeda, jäime natuke hilja peale, hakkasime kohe sõitma ja hoovist välja saades oli esiklaas täielikult jääst puhas. Alla minuti!“

Lauljannale meeldib autoga sõita, tal on kogemust nii väikeste sportlike mudelitega kui ka suurte offroad-maastikuautodega. „Mulle meeldib, et Ariya kiirendab hästi ja on hea juhitavusega. Rool on kerge, aga mitte nii kerge nagu mõnel teisel autol.“ Tahavaatepeegli kaamera oli algul harjumatu, aga õige ruttu tuli välja selle eelis. Nimelt, kui autos on hästi palju asju, siis tahavaatepeegli kaamera abil näeb igal juhul välja. Ja Tanja masin on esinemistele sõites sageli triiki täis.

Väga mugav on ka jalaga pakiruumi avamine. Ei, ei, ärge arvake, et tulebki jalaga pakiruum lahti teha. See käib nii, et libistades jalga pakiruumi serva alt läbi, tunneb auto selle liigutuse ära ja pakiruumi luuk avaneb ilma käte abita. „Tulen poekottidega või tassin asju, mul on alati palju kompse käes. Ja mina nagu tõeline naine leian, et ei ole vaja kaks korda käia – võtad korraga kõik asjad! Ei taha neid lumme või pori sisse maha panna, et pakiruumi avada.“ Ariya mahukasse pagasiruumi saab kõik ära paigutada – tehnika, kitarrid, kostüümid, lapse, naerab Tanja. Terve bänd ei mahu, aga terve bänd ei mahugi ühte autosse.

„Mulle meeldib, et interjöör on suhteliselt minimalistlik. Ma ei ole väga suur vilede ja tulede fänn, eelistan minimalistlikku lähenemist.“ Kuna Ariyas on ruumisäästlik keskkonsool, meeldib Tanjale asetada oma käekotti auto põrandale. „Mugav! Ruumi ja õhku on rohkem. Kui mul on rahvas auto peal, on muidu alati probleem, et kuhu panna käekott, anda kellegi sülle?“ Esialgu oli tuuleklaasinäidik pisut harjumatu, aga nüüd tunnistab Tanja, et ilma oleks imelik.

Tanja ja Mikk Saar paigaldasid koju seinalaadija. Nende töögraafikud on voolavad ja neil on võimalik valida, millal laadida. Suvel said nad sisuliselt tasuta sõita, sest börsielektrihind oli vahepeal miinustes. „See mudel sõidab täislaetud akuga kuni 320 km suvel ja talvel 270 km, mida on natukene vähe, kui sul on vaja ikkagi pikemalt sõita. Aga viimane mudel, mis on kuni 600 km sõiduulatusega, oleks super. Eestis oleks see kõik, mida vaja. Saad käia Lõuna-Eestis ja tulla tagasi Tallinna ühe laadimisega.“ Tartus käivad Tanja ja Mikk päris tihti, nad mõlemad mängivad muusikalides, nii et tagasiteel veedabki paar 20 minutit Tikupoisis. Laadimispauside ajal teeb Tanja tööd või loeb raamatut.

Põnev, ent kiire talv

Tanjat ootab ees tihe hooaeg, Vanemuises läheb edasi muusikal „Nunnad hoos“, juba neljandat hooaega. Jaanuaris on palju esinemisi, see kuu on artistidele sama tihe kui detsember. Tanja teeb uut albumit, kirjutab muusikat ja talvel tulevad välja värsked lood. Märtsis ootab ees suurejooneline kontsert „Kordumatu“ Alexela kontserdimajas. Esmakordselt viiakse publiku poolelt toolid välja ja inimesed istuvad laudade taga. Tippkokk Orm Oja valmistab õhtusööki ja tulemas on erakordne õhtu paljude solistidega: Koit Toome, Tanel Padar, Birgit Sarrap, Getter Jaani, Evelin Võigemast, Sepo Seeman, Ott Lepland ja Tanja.

Kiire töögraafik on viinud selleni, et kui tavaliselt käivad Tanja ja Mikk veebruaris või märtsis soojal maal puhkamas, siis sel aastal ei ole neil viiepäevast aukugi, rääkimata nädalast, kus mõlemad oleks tööst vabad. Tanja eelistab kohti, kus on soe, mis tähendab kas Aasiat või kiirema reisi puhul näiteks Kanaari saari. Suur unistus on reisida ükskord Jaapanisse, aga laulja ütleb, et see peab veel ootama oma aega.

Üllatus ka endale – Tanjast sai maatüdruk

Uus kirg ootab Tanjat juba kevadel. Nimelt tegelevad nad Mikuga Hiiumaal maja, ehk nagu Tanja huumoriga ütleb, putka ehitamisega. Kuidas ta küll endas maatüdruku avastas? „Mina ei tea! Isegi imestan. Olen korteritüdruk muidu. Mikk hakkas rääkima, et ehitame kodu maale, aga ma olin suhteliselt külm selle suhtes. Mikk leidis Hiiumaal krundi ja tuleb välja, et meil on seal hästi palju sõpru. Mulle hakkas meeldima ja siis märkasin, et jään internetis aina sagedamini vaatama, kuidas kasvatada tomateid. Tuleb välja, et ma tahan kasvatada taimi! Maakodu meil lapsena ei olnud, ma ei oska maal mitte midagi teha, aga olen lugenud, et alguses on tore,“ naerab naine. Oma toidulauda täita plaanis pole, pigem on maaelu meditatiivne tegevus, vaikuse ja omaette olemise nautimine.

Tanjale meeldib võtta kohvitass ja astuda paljajalu murule, mida korteri rõdul teha ei saa. „Elus on nii palju virvarri ja inimesi ümberringi, me esineme pidudel ning kontsertidel, kus on hästi palju rahvast. Kogu aeg oled väljapoole.“ Maaelu ja mõned oma kasvatatud tomatid võiks seda pisut tasakaalustada, usub laulja.

Uus plaat

Tanja kirjutab aina rohkem ise muusikat, aga vähem tuntud on fakt, et ta ei tunne nooti. Ta on öelnud, et käib öösiti ja ümiseb vaikselt telefoni, aga hommikul ei pruugi aru saada, mis viisijupp see olema peab. „Ma olen sellest nüüd õppust võtnud ja ümisen kõvemini!“

Lauljanna naerab, ent jätkab tõsisemalt. „Kui ma kirjutaks nooti, oleks palju lihtsam. Ja palju lihtsam oleks ka siis, kui ma oskaks ennast instrumendil saata. Mul on meloodia, mis tuleb koos sõnadega või ilma. Ja siis ma kogu aeg laulan ja arendan seda oma peas. Stuudios laulan kitarrist Peeter Põdrale ette, tema aimab, mis akordid võiksid sobida, proovime erinevaid versioone. Kitarrisaatega laul läheb edasi produtsendile. Reeglina ma ütlen, et jah, see on õige, see on see, mida ma tunnen!“

Sügisel tuleb Tanjal välja uus plaat. Eelmisest plaadist on kaheksa aastat möödas, seda tehti toona väga intensiivselt ja ööd läbi. Nüüd võtab laulja rahulikumas tempos, läheb stuudiosse, kui mõte on küps. „Vahepeal oli periood, kus ükski lugu ei tahtnud olla räägitud. Otsisin enda jaoks, et mida ma tahaks öelda, et oleks lugu elust enesest. Juunis ilmunud laul „Millal veel“ tuli suhteliselt nipsust. Hakkas tulema fraas ja lugu, mida tundsin, et tahan rääkida.“ Edasi jooksis kõik takistusteta. „Millal veel“ läks paljudele korda, inimesed on Tanjale öelnud, kuidas nad loo ajel tegid teoks oma pikalt kaalutud otsused ja võtsid elus ette suuri muudatusi.

„Ma poleks kunagi arvanud, et hakkan ise laulutekste kirjutama, aga see on mulle oluline. Et sõnum meeldiks inimestele, see jõuaks kohale, et sõnad kannaks endas jõudu. Kui mul on elus mingi suurem takistus, siis ma võtan selle vastu, ei istu ega nuta. Ei ole õnnestumisi ega ebaõnnestumisi, on õnnestumised ja õppetunnid.“

BRONEERI PROOVISÕIT