Hoonet piiras hordide viisi inimesi, kes kõik ootasid saali sisenemist. Sisse jõudes avanes mu ees tüüpiline sisekontserdi vaatepilt — inimesed siblisid ringi nagu sipelgad ning otsisid pingsalt oma kohtasid. Ka lava ette, mida varjas suur lina, oli neid kogunenud juba piisavalt palju.

Häirealarmi ning langeva lina saatel tegi avalöögi Ozzy soojendusbänd Black Label Society, mille solistiks on Ozzy soolokitarrist Zakk Wylde. Rahvast voolas aina juurde ning umbes kella kaheksaks oli maja peaaegu täis. Massid oli vallutanud Saku Suurhalli põranda ning näha oli võimsat kätemerd, mis ühtlaselt muusika taktis lainetas.

Geniaalne Zakk hämmastas publikut oma hullumeelsete soolodega ning samas suutis ta kõige selle kõrvalt laulda. Soojendusbänd täitis oma ülesannet ülimalt hästi. Siiski peab tõdema, et Eesti publik on veidike liiga tuim sellise muusika jaoks. Ootasin agressiivset tunglemist ja tõuklemist, mida ma ei näinud. Kindlasti oli see aga tingitud ka sellest, et tegemist oli sisekontserdiga, mistõttu pool rahvast istus rahulikult oma kohtadel.

Mis puutub soundi, siis kurta selle üle kindlasti ei saanud, kuna tehnika, mis lava kattis, eeldas seda, et kõlaritest pidi välja tulema perfektne sound. Ka helimehed tegid oma tööd väga hästi. Kui Black Label Society lõpetas, oli umbes viisteist minutit pausi, mille jooksul pandi lava valmis õhtu peaesineja Ozzy Osbourne jaoks.

Bänd tuli lavale sümfoonia saatel. Ozzy, kes on juba 58aastane, kargas laval ringi nagu noor poiss. Esimese laulu ajal oli viispidamisega veidike raskusi, aga see on vanuse tõttu andestatav. Juhtub ju ka tegijatel. Ozzy ärgitas rahvast pidevalt üha rohkem ja rohkem kaasa elama, kuid siiski ei saanud ta rahuldavat tulemust.

Higistav publik lava ees vajas värskendust ning seda Ozzy neile ka pakkus. Ämbritäied vett lendasid ta käest rahva poole ning kuivaks ei jäänud ka turvamehed. Väga liigutav oli Ozzy suust kuulda lauset „I love you all”, mida ta kontserdi ajal päris mitu korda publikule ütles.

Umbes kontserdi poole peal tegi bänd väikese värskenduspausi, mida jäi täitma Zakk Wylde, kes keevitas rahvale umbes kümneminutilise soolo, mida kõik suu ammuli kuulasid. Rõõmsameelselt naasesid bändiliikmed taas lavale ning kütsid edasi. Kõlamata ei jäänud ka legendaarsed lood nagu „Road To Nowhere”, „Mama I’m Coming Home” ning kindlasti „Paranoid”, millega nad ühtlasi kontserdi lõpetasid.

Vaatasin esinemist nii põrandalt, esimeselt korruselt kui ka rõdult ning pean tõdema, et siiski kõige parem vaatepilt ning sound oli rõdul. Jäin kontserdiga suhteliselt rahule. Pettuma ei pidanud kummaski bändis ning see, mis laval toimus, meeldis mulle. Tore oli ära näha heavy metali legend Ozzy Osbourne.