Proovime järgi: mis tunne on laskuda köiega 46 meetri kõrguselt alla
Esialgu mingisugust hirmu sees ei olnud. Neiu, kes all rakmed jalga aitas oli väga meeldiv ja rahulik. Pigem oli põnevus sees, et mis tunne ikka on.
Esimene hirm puges nahka trepil. Ühel hetkel avastasin, et olen juba nii pikalt mööda treppi kõndinud, et lausa väsimus tuli peale. Seega hakkasin juba sellele mõtlema, et pean ju selle sama tee alla laskuma peenikese nööri küljes rippudes!
Minu õnneks sain jälgida, kuidas üks teine adrenaliinisoovija enne mind alla läks. Siis läks hirm juba päris suureks, kui nägin, et isegi naisel, kes seda enne teinud on, hirm nahas on.
Lõpuks sain ka mina kõik vajalikud köied külge ja ootasin seal kõrgel seistes õpetusi, kuidas kõige kergemini alla saada.
Esimest sammu teha oli raske! Pidi ennast taha kallutama ja jalad vastu seina sirgeks suruma. See on ju igasuguse ellujäämisinstinkti vastu. Kohe mitte ei tahtnud sealt alla kukkuda.
Päriselt oli see veidike kergem, kui kartsin, kuid siis tegin selle vea, et vaatasin kogemata alla. Paratamatult tekkis mõte, et suren ära samal ajal kui Winny Puhh oma kontserti annab.
Tee alla tundus lõputu ja kui sinna lõpuks kohale jõudsin, olin valmis maale suud andma. Nii hea oli kindlat maad jälle oma jalge all tunda.
Kuna kardan kohutavalt kõrgust, oli see kindlasti suur eneseületus, samas rohkem ma seda ei teeks. Sain oma adrenaliinilaksu kätte!
