Minu otsus tuli sellest, et andes küsimustele vastused, võiks ka midagi head ära teha. Minu vastus oli siis SMS-i teel järgmine: "Olen nõus vastama küsimustele tingimusel, et Õhtuleht annetab Tallinna Imikute ja Puuetega Laste Keskusele minimaalselt 200 eurot. Maksekorralduse koopia saamisel e-posti teel, vastan küsimustele."

Jäin huviga ootama, kuna suur kontsern, mis omab ka Õhtulehte, ei tohiks pidada 200 eurost annetust väga suureks. Jälgides Õhtulehe meelelahutuse (kollaseid) kajastusi, peaksid nende müüginumbrid olema piisavalt suured ja kasumlikud. Inimesed soovivad ikka tsirkust ja leiba.

Samuti meenus mulle minu viimane külastus Tallinna Imikute ja Puuetega Laste Keskusesse ehk siis vana nimega Mustamäe väikelastekodusse, kus tervete laste osakond oli euroremonditud ning nägi väga kena ja puhas välja. Osakonda külastavad ka välismaised paarid, kes sooviksid Eestist adopteerida. Samas puuetega laste osakonda remonditi vist viimati 1970-ndatel, kuna krohv oli seintel ja laest lahti, ruumid vanaaegsed ja nägid suhteliselt koledad välja.
Sigrid Hartman:
"Mujal maailmas on vägagi kombeks, et staarid annavad intevjuusid ja avaldavad fotoseeriaid mingi tasu eest ja väga tihti annetatakse saadud tulu mõnele heategevuslikule organisatsioonile. Kas Eestis on olulisem püsida mõttetute kommentaaride ja intervjuudega pildil, kui pigem teha midagi head?"

Meelelahtustoimetuse reporteri vastus SMS-i teel oli järgnev: "Täname pakkumise eest, aga meie firmal on väljakujunenud tööpõhimõtted ja ühegi intervjuu eest me seni sellisel moel tasunud ei ole."
Hakkasin juurdlema Eesti elu üle. Suvalise portaali avamisel internetis, torkab päevakajaliste uudiste kõrval silma pealkirjad, mis sisaldavad sõnu nagu staarpoliitik, staarjuuksur, staarvang, staarmeikar - staar kes-iganes Timbu Limbu maalt. Eesti mõistes pean mina staarideks Anne Veskit ja Kerli Kõivu, kes on leidnud kajastust väljaspool Eesti meediat. Samas on ülejäänud vaid kohaliku tähtsusega tegelased, kes üritavad igal võimalusel pildil püsida.

Mujal maailmas on vägagi kombeks, et staarid annavad intevjuusid ja avaldavad fotoseeriaid mingi tasu eest ja väga tihti annetatakse saadud tulu mõnele heategevuslikule organisatsioonile. Kas Eestis on olulisem püsida mõttetute kommentaaride ja intervjuudega pildil, kui pigem teha midagi head?

Mulle tundub, et Eestis on ainult kolm püha - lihavõtted, jaanipäev ja jõulud - mille eel algatatakse korjandusi, tehakse heategevuslikke kampaaniaid ja kogutakse raha kellegi abistamiseks. Samas näiteks lastekodud ja muud abivajajad on olemas aastaringselt ehk siis 365 päeva aastas.

Toon oma jutu ilmestamiseks mõned näited hiljuti ilmunud Õhtulehe artikklitest. "Intsu Inga hakkab sportlaseks: loodan peagi medali võita." Kas ei oleks mõistlikum enne need medalid vaikselt ära tuua ja siis anda intervjuu sümboolse summa eest, annetades mõnele lasteaiale, et näiteks remontida või ehitada teemakohaselt sportlikkust arendavad turvalised ronimisredelid?

Staarmeikar Kaia Triisa kinnitas hiljuti meedias, et neil on Koit Toomega kõik väga hästi. Koit Toome muidugi osaleb erinevatel heategevusüritustel, aga samas võiks leida ka Kaia endale tegevust, näiteks mõnel lasteüritusel põnnide põskedele pilte joonistades?

Kati Toots osales saate "Kodutunne" produtseerimisel, kus omavahel riidu pöörati ja järgnes pikk poriloopimine. Kui aidata peredel remontida elamut või lihtsalt parandada elamistingimusi, siis miks ei võiks paluda intervjuud küsinud väljaandel annetada just mõnele perele mingi sümboolne summa, mis kontserni palju vaesemaks ei tee, kuid samas võib olla viimane õlekõrs abivajajale?

Analoogseid näiteid on Eesti elust palju ja kõiki ei jõua siin ära märkida. Kas Eesti nn Staarid ei võiks hakata mõtlema omakasu ja pildil püsimise asemel sellele, et on nõrgemaid ja tõsiselt hädas inimesi, eriti praeguses majanduslikus olukorras. Selle asemel, et nuumata suuri kontserne, kes toodavad staaride ego upitamisega suuri kasumeid, võiks ära teha midagi head.