Priit Pajusaar: on suur vastuolu, et Eesti Laulu võitjast saab eurolaul
Artistid pole süüdi!
"Tahaksin esiteks öelda, et esitajad on ägedad ja nende süüdistamine, kuidas iganes tulemused tulevad siis pärast, on vale. Pelaegi, žürii on nad poolfinaalidesse valinud mingite kriteeriumite alusel ja rahva kaasabil finaali hääletanud," leiab Pajusaar, et arutlus "see ei sobi üldse" pole teemat väärtki. "Nad teevad parimat ja kihvtimat asja, mida nad oskavad," tuletab ta meelde.
"Kõik vaatavad seda läbi meeletu kriitika. Inimesed, ärge olge kurjad! Kui teile ei meeldi, vaadake midagi muud. Need on tegelikult kõik meie oma Eesti kihvtid artistid. See ei ole spordivõistlus, kus loevad sentimeetrid! See on lihtsalt fun ning kes iganes sinna Eurovisionile läheb, tuleb kohast hoolimata tagasi kogemustega, mis teeb neist veel ägedama artisti," sõnab mees, et tähtis pole võit, vaid osavõtt.
Kes finalistidest sobiks aga Eurovisiooni lavale?
"On päris mitu esitust ja esitajat, kes Eurovisionile sobivad. Pooled neist võiks iga kell minna ja mõjuks adekvaatselt. Aga ega tegelikult ühegi loo puhul poleks piinlik," leiab rohke eurovisioonikogemusega Pajusaar.
"Eesti muusikal läheb jube hästi - meil tehakse vaheldusrikast ja kvaliteetset asja. Enam ei sörgi me maailma sabas ja teeme samal tasemel muusikat, mis mujalgi," on ta uhke.
Finaalilugudest rääkides on tema arvates pilt värvikas ja hea: "Võib-olla oleks pidanud teisest poolfinaalist mõned veel edasi pääsema ja esimesest mõned ehk välja jääma...."
"Sobimise, muusikalise põnevuse ja sõnumi poolest sobiks mulle väga hästi Liisi Koikson - nauditav tervik, mida oleks tore Eurovisionil näha. Ja Rolf Roosalu on hästi võimas lugu. Ta laulab seda üle mõistuse hästi ja näitab sellega, kui hea artist ta tegelikult on. Eurovisionil mõjuks ta väga vingelt!" on Pajusaar veendunud.
"Kõrsikud oma sümpaatsuses meeldivad ja mõjuvad hästi vahetuna. Nad on nii vahvad, et miks mitte neid Eurovisionile saata. Alati on muidugi küsimus, kuidas need kolm toredat venda Eurovisioni melu sees mõjuks..." mõtiskleb ta ja leiab, et Elina Borni esitatav on igatahes üks korralik popplugu - kui saaks edasi, poleks sellest mitte midagi halba, küll aga käib Birgit Õigemeele lugu tema arvates ehk veidi liiga turvalist rada.
"Minul eelistust ei ole, et peaks olema eesti keeles. See aeg on möödunud, et peab meeldimiseks tingimata inglise keeles olema," meenutab ta mõningaid näiteid, kuidas "Kaelakee hääl" Oslos 1996. aastal viienda koha tõi ning "Kuula" eelmisel aastal kuuendaks platseerus.
Põhja-Tallinn - loo võlu ilma koorita on väike
"Põhja-Tallinnaga on minu jaoks lugu paha. Esialgne versioon lastekooriga toimis ja oli äge, aga tänaseks päevaks.... Vabandust, aga sellise esituse puhul pole sellest midagi järele jäänud," on ta nukker, et algusest peale Eurovisioni kriteeriume arvesse ei võetud, vaid tehti hea lugu, mis nüüdseks oma parima minetanud.
"Loo võlu ilma koorita on väike ja see naisvokaal ei mõju adekvaatselt. Fluidum on kadunud, kuid ma ei välista, et see võib võita selja taga oleva furoori taustal. Pealegi, Põhja-Tallinn ise on kihvt!" ei jäta ta laituse kõrvale ka kiitust jagamata. "Aga sellele, millised on Eurovisioni reeglid, oleks pidanud varem mõtlema."
Winny Puhh - äge letosvetilik protestiaktsioon
"Winny Puhhi pulli tegev lähenemine mulle meeldib. Nad teevad ja on aastaid teinud oma asja ning lähenemisega, et neil on kama, mis mõeldakse. See hoiak mulle meeldib, kuigi mind häirib natuke, et kogu selle viguri juures on möllu rohkem kui muusikalist motiivi, millest haarata. Pilti on rohkem kui laulu."
Seda on võimalik võrrelda Leto Svetiga, kui mõelda, et mõlemad on pullitegemine. Protestilauluna on vinge ning kannatab võrdlust, aga optilises ja muusikalises mõttes täiesti erinev maailm."
Pajusaar meenutab, et siis, kui Kreisiraadio Eurovisionil käis, otsustas esindaja vaid rahva hääletus, vahetult pärast seda olukord aga muutus: "Oli vast just Leto Svet mõjutaja, et asjatundjad saavad ka sõna sekka öelda."
"Tõestasime Kreisiraadioga ära, et kui esitaja on vinge ja teeb oma rahvale lolli nalja, siis läheb puhta rahvahääletusega läbi ka," on ta siiski seisukohal, et ka profid peaksidki saama sõna sekka öelda: "Rahvaid on erinevaid ja tekib arusaamatuid asju. Spetsialistidel on aga kriteeriumid selged ja poliitilised mõjutajad on väiksemad kui rahvastel."
See on kõik fun, mitte sport!
"Paraku on oma olemuselt aga Eesti Laul ja Eurovision erinevad asjad - täna kuulame mitmekesist Eesti muusikat, hilisõhtust alates peaks üks neist esindama meid Eurovisionil. Minu jaoks on aga suur vastuolu, et Eesti Laulu võitjast saab eurolaul. Mulle tunduks mõistlikum, kui me ei mängiks peitust, et Eurovision on tabu, kuni Eesti Laul on läbi."
"Jabur on ka see, et žüriis kõik tunnevad kõiki ja igaühel on ka nende esinevate muusikutega oma asi ajada," leiab ta et valik peaks olema erapooletu. "Kui oleme suuna võtnud, et see on Eesti muusika näitamise ja arendamise koht, kus uus ja hea saab esile tulla, tuleks pimehääletusel ilmselt samamoodi head lood välja.
"Eesti Televisioon toodab kolm põnevat saadet nädalaste vahedega, nii et muusikalise meelelahutusega on tegelikult kõik hästi, meedia kajastab ja see on kõik kokku fun," lõpetab ta sama optimistlikult, kui alustas.
"Globaalselt ei tähenda see mitte midagi, et me pole edasi saanud, võitnud. See pole sport, see on Eesti muusika areng - kõik kes seal käivad, on tagasi tulles igatahes palju kihvtimad!"
