Nädal tagasi alustasime juttu ühe tavalise Eesti pere reisist. Jätkame nüüd päevaga, mis viib meid teiste seas kohtuma kaabakatest kajakate ja märksa elegantsemas vormis meelehead nuiava paabulinnuga.

Hommik leiab Uuetoad ühest Helsinki sadamapiirkonna hotellist Kauppatori lähedalt. Just siit on mugav alustada meresõitu mõneteise minuti kaugusel asuvasse loomaaeda, kuhu saab muidugi ka auto, bussi, isegi jalgrattaga, aga meritsi on mõnusam. Nii kratsib pereisa Margus kukalt vaid selle üle, kuhu parkida auto, sest õhtul hotelli ette jäetud masina tänaval hoidmine läheb kalliks maksma.

Kus parkida tasuta
Helsingis tasub jälgida parkimisinfot. Kuigi suuremas osas linnast on parkimine kella 21-9 tasuta, leidub siiski kohti, mis maksulised ka öösiti ja nädalavahetusel. Õnneks on Korkeasaari loomaaial oma tasuta parkla. Aga kuna seal ruumi napib, tuleb nutikas autoreisija kohale varakult enne avamist. Ole samuti selline! Sõbra abil jõuab Uuetoade autogi õigeks ajaks loomaia parklasse ja ootab, kuni pere puuride vahel oma tiirud ära teeb ning seejärel talle Soome parimas korras kiirteid tutvustab.

364 päeva aastas avatud
Maalilisel kaljusaarel asuva Korkeasaari loomaaia väravad on külalistele suletud vaid jõululaupäeval. Muul ajal lahti, juba 125 aastat. Loomulikult on maailmas palju suuremaid ja eksootilisema kollektsiooniga loomaaedu. Võrdluseks kasvõi meie oma kodune Tallinn ligi 600 liigiga Korkeasaari 150 vastu. Aga fakt, et kogu saar ongi loomaaed ja üle vee sõit sinna meenutab kangesti mängufilmi “Juura-aja park”, teeb asja põnevaks. Ja miks mitte kasutada juhust! “Siin on kõik olemas ideaalseks perepuhkuseks: kohvikud, söögikohad, laste mänguplatsid. Imeliste pinnavormidega koht. Kaljud, samas palju rohelust,“ kiidab Jaana. Et lastel veelgi põnevam oleks, tasub tulla loomade toitmise ajal. Selle kohta jagab lahkesti infot Korkeasaari koduleht.


Ettevaatust, angry birds!
Esimesi asju, mis jääb lapsevanematele ette juba loomaaia väravas, on jäätisekiosk. Selle katusel kraaksatab Uuetoad teretulnuks kodukana mõõtu Soome kajakas, rasvane ja rahulolev. Tormakas vastuvõtt, pole midagi öelda. Hela nõudmisel ostab isa kõigile jäätise. Esialgu ühe. Ja kohe hakkab juhtuma. Gerd, kes, suu ammuli, uut kohta uudistab, jääb kohe jätast ilma. “Ei saand arugi, nagu tuul oleks ära viinud,” kommenteerib ta vargabande puhast tööd. Just bande, kus oma jälgija, tähelepanu kõrvale tõmbajad ja täideviijad — nõnda vähemasti näib.

Aga see ei jää täna lindude ainsaks level’iks. Päeva teises pooles külastab äsja kirjeldatud röövlinäo kambajõmm kohvikus Hela taldrikut. “Kajakas võttis mu taldrikult kartuli, kastis ketšupisse ja sõi ära!” prahvatab tüdruk lustiga. Ja mis siin pahandada! Ole aga ise valvas, kohtudes kuulsa arvutimängu õhuässadest prototüüpidega, kes elavad Korkeasaaris.

Korkeasaari lemmikud
Korkeasaari kassamagnetiks on Amuuri tiigri kutsikad. Vaevalt paarikuused pätakad teevad praegu oma esimesi samme publiku ees. Tiigritüdrukute vanaema on sündinud Venemaa vabas looduses ja päästeti pisikesena salaküttide käest 2007. aastal. Elab nüüd Rootsis Nordens Arki loomaaias. Eestist saab sinna laeva ja autoga, nagu siiagi.

Korkeasaari juhataja Sanna Hellström pole kiitusega kitsi, uhkustades värskete triibulistega, endal säde silmis. “Need on äärmiselt tugeva geneetilise baasiga isendid. Aga kahjuks on nad siin vaid kaks aastat. Ruumi pole. Saavad suguküpseks ja lähevad soovituskirjade alusel laiali maailma parimatesse Amuuri tiigri tehiselukeskkondadesse,” utsitab ta eestlasi kasutama harukordset võimalust näha armsaid loomapoegi, kel suguvendi vabas looduses alles vaid mõnisada.

Tiigrikutsud täna ennast ei näita. Aga olukorra päästab parklas vahti pidav paabulind, kes kohe laste juurde seilab, et head-paremat nuruda. Seekord jääb pika nokaga. Viisakas loomaaiakülastaja asukaid omapead ei toida, olgu neil lehvik lahti nii palju kui tahes.

Sinine konn, see kõige mürgisem, jääb seekord küll leidmata. Aga ta on Korkeasaaris kindlasti olemas ja kui temaga kohtuda tahad, jäta meelde looma soomekeelne nimetus sininuolimyrkkysammakko, mis ikkagi lihtsam kui ladina Dendrobates tinctorius azureus syn. D. Azureus.

Vahepeatus Porvoos
Helsingist itta, Kouvola poole, kus Uuetoad peaks kohtuma šamaaniga, viib tip-top kiirtee. Sõida või 120-ga, siin tohib. Kahel pool graniitkaljud, sinavad veed ja tanklad, mis kaubavaliku poolest annavad silmad ette Eesti väikelinnade kaubamajadele. Et autoreisi suurimaid eeliseid on liikumisvabadus, põikab meiegi reisiseltskond kõrvale peamagistraalilt, uudistamaks vanuselt 2. linna Soomes.

Vahel on kõrvalpõiget väärt ka kodust kaasa võetud ja hoolikalt läbimõeldud autoreisija moonakott. Otse Porvoo jõe kaldal iidsete puust ladude vahelt leiame armsa kohviku. Tegelikult on neid siin muidugi mitu. Aga selles ühes ootab meid kosutav poroburger, harilik hampa, mille vahel kõrgub mahlane põhjapõdra pihv. Kui peres liikmeid viis, kisub arve üle saja. Aga hea burksi nimel korra ju võib.

Käib kõlakas, et kunagi olnud Porvoo ja Naantali vahel suurem kisma, kumb väärib Muumimaa teemaparki rohkem. Sai Naantali, aga Porvoosse oleks muumifännil asja küll, sest siinsamas lähedal on Glosholmi saar, mille tuletorni eeskujul sündis ümar Muumimaja. Tuletorn lasti küll 1940ndal õhku, kuid mõni kilomeeter eemal on saar, millel alles Tove Janssoni suvemaja ja saun. Muumilugude ema veetis siin 30 suve ja tema sauna saab täna rentida.

Uuetoad Porvoosse pikemaks ei jää. Ees ootab šamaanitrummi ehitamise kursus ja tutvumine mehega, kes saatis äri kus see ja teine, ning pöördus radadele, mida põhjarahvad käinud aastatuhandeid. Ammu enne kristlust.

Kellega Uuetoad loomaaias veel kokku said, vaata suvisest seiklussarjast “Sinu moodi Soome”, mida näitab Delfi TV.

Jaana, Marguse ja laste Soome-seiklus jätkub siinsamas nädala pärast.

Jaga
Kommentaarid