"Positivuse koht on ideaalne ja tehniliselt on umbes 99% täiuslikkust. Just see, kuidas kõik on välja arenenud ja kasvanud, kogu see teleproduktsioon on väga tipptase. Kõik on tasemel ja kvaliteetne, festival toimib kui üks elav organism," iseloomustab Kõmmari. "Eks loomulikult on muusikalisi ämbreid ka, näiteks Tricky oli totaalne ämber," leiab ta, kuid hindab siiski ülejäänud kava ideaalilähedaseks. Muusikat olevat igale maitsele ning taga ei aeta vaid odavat populaarsust ja publikumenu.

Miks aga eestlastel pole kunagi olnud ühtegi nii võimsat sündmust vastu panna? Kõmmari analüüsib: "Kui näiteks Rabarock 2005.aastal sündis, oli ürituste korraldajatele käibemaks kas 5 või 7%, ma täpselt ei mäleta. Siis aga tõusis see 20% peale. See oli nii mõnelegi üritusele surmav. See oli üks idiootlikumaid asju, mis vabariigis Jänese (tollane kultuuriminister Laine Randjärv toim.) juhatusel tehti. Nüüd me näeme tegelikult, et siia sõidab 5000-6000 eestlast. Lätti! Eesti riik on väga suur kaotaja. See ei puuduta ainult Positivust, vaid ka teisi meie üritusi. Pole arusaama, mis selle organisatoorse poole taga on. Et see annab kõigile tööd. See kõik on ära meilt!" nendib ta nukralt.

Mis on eestlaste probleem ürituste korraldamisel? Kas on lootust, et meil ka kunagi tuleb mõni Positivuse-laadne suurüritus? Mida on Kõmmari meelest selleks vaja? Kuidas Rock Summer tema meelest "nahka keerati"?