1. Marina (rež. Stijn Coninx / Belgia)

Belgia film „Marina“ PÖFFi Panoraam programmist annab ülevaate noore Itaalia immigrandi tähelennust muusikataevasse ja hetkest, mil sarmika akordionimängija hitt, esialgse pealkirjaga „Manuela”, vallutas muusika-edetabelid nii Euroopas kui ka Ameerikas.

„Marina, Marina, Marina …” peaks olema kõigile tuttav lauluviis. Kuid kui paljud teavad üldse selle laulu saamisloost? Laulu, mida müüdi kiiresti üle miljoni koopia ning mille edukust kinnitab ka fakt, et oma kaverid on sellele loonud kuulsused nagu Marino Marini, Dalida ja Louis Armstrong.

Film ise on ajastutruu jutustus Rocco Grenata poisikesepõlvest ja hilisemast noorukieast, mille keskmes on keerukas isa-poja vaheline suhe. Grenata perekond oli sunnitud emigreeruma soojast Lõuna-Itaaliast (sotsiaalselt) külma Belgiasse, kui muusikahuviline Rocco oli vaid kümneaastane. Ehkki unistused paremast elust ei täitunud kohe, maitses lõpuks saavutatud edu seda magusamalt. Julgus unistada ning oma unelmale kartmatult järgneda ongi ainus võidu võti.

2. Me oleme parimad! (rež. Lukas Moodysson / Rootsi)

Alati oma mässumeelsusega kas üllatanud, provotseerinud või siis ka šokeerinud Rootsi lavastaja Lukas Moodysson („Lilja-4 ever”, „Üheskoos”, „Mammut”) on pärast pikka pausi taas parimas vormis ja tuleb kinopubliku ette nooruslikust uljusest pakatava linalooga „Me oleme parimad!“, mis kuulub 17. PÖFFi EurAsia rahvusvahelisse võistlusprogrammi.

Film räägib loo 1980ndate alguse Stockholmi äärelinnast ning ajast, mil punkliikumine ja -muusika olid oma aja ära elanud ning noorte meeli erutasid juba teised muusikastiilid. Nii ei arva aga kolm teismelist koolitüdrukut Bobo, Klara ja Hedvig, kes kõige kiuste hakkavad tegema toorest punkbändi, oskamata seejuures isegi pille mängida. Kui teised tüdrukud vahetavad üksteisega klantspilte ilusatest näitlejatest ja näevad välja nagu ajakirjakaanelt väljakaranud Barbie’d, siis filmi peategelased ajavad vastukaaluks ühiskonnareeglitele juuksed maha ja panevad endale neete.

„Me oleme parimad!” põhineb lavastaja abikaasa Coco Moodyssoni koomiksil, mis on valminud vajadusest mässata ja võtta elult kõike, mida võtta annab.

3. Gloria (rež. Sebastián Lelio / Tšiili & Hispaania)

Screen International kriitikute valik, Tšiili ja Hispaania film, „Gloria“ on vahetu ja otsekohene teos, mis annab tundliku draama edasi ilma kavalate kaameratrikkide ja visuaalsete ilustusteta ning äratab oma peategelase vastu ehedat poolehoidu.

Sebastián Lelio neljandas täispikas mängufilmis käib Gloria (García) meelsamini vallaliste pidudel kui kükitab üksi oma väikeses Santiago korteris. Ühel säärasel peol tutvub ta endise mereväeohvitseri Rudolfoga (Sergio Hernández), kes on temast seitse aastat vanem ja äsja lahutatud. Gloria näeb juba vaimusilmas püsivat armusuhet, ent Rudolfo entusiasmist hoolimata kipuvad nende armuõnne varjutama viimase eksabikaasa ja kaks täiskasvanud tütart.

Film puudutab Tšiilis tänapäeval valitsevat poliitilist olukorda, kuid sisimas kajastab see lihtsalt ühe naise lugu. Paulina García on Gloria rollis võrratu — ta portreteerib väga ehedalt keskealist hingehaavadega naist, kes otsib lihtsalt armastust. Selles on tõelist vaimukust ja liigutust, kui tema hingejõud lõpuks võidule viib.