Raamatust võib lugeda, et ETV oli Eesti Eurovisiooni korraldamise eel üsna pankroti äärel ja kiusatus oli 2001. a võidu järel Eurovisiooni korraldamisest rahalistel põhjustel üldse loobuda. Eurovisioon aga päästis ETV rahalistest raskustest. "ETV oli jah praktiliselt pankrotis,“ kinnitas Paadam. Sellel, et Euroopa kolleegid meid usaldasid 2002. aastal Eurovisiooni korraldama, võis olla oma roll ETV olukorra paranemises.“

Paadami sõnul ei taibanud toona paljud eurooplased, kus üldse Eesti asubki. "Üks Saksa ajakirjanik pistis kord Eesti Siberisse, seega kõik ei ole kõigi jaoks enesestmõistetavalt selge,“ ütles Paadam. „Kuskil ütles vist Iisraeli ajakirjanik, et Eesti on nagu loodud Eurovisiooni lauluvõistluse jaoks, et ainult üks kord aastas on temast kuulda. Küllalt irooniline mõttemäng. Väike rahvas peabki rohkem töötama, et temast rohkem teataks. Me peamegi seega töötama selle nimel, et meist veelgi rohkem teataks.“

Paadami hinnangul Eurovisiooni puhul poliitikast ei pääse. "Kahjuks. Formaadi hoidja eesmärk on muidugi hoida poliitika võimalikult kaugel. Kirjutasin kunagi Postimehes artikli noodikriisist Venemaa ja Aserbaidžaani näitel, kus keegi jättis kellelegi punktid andmata. See on ju tobe, kui Mikser ja Soini hakkaksid sellepärast noote vahetama, et keegi jättis kellelegi punktid andmata. Aga siis süüdistati, et meelega tõmmati kedagi alt. Tehti riiklik probleem ja välisministrid võtsid sõna. Sõbrad! See on meelelahutussaade! Aga see on muidugi teisalt samuti lõbus ja toob vaatajaid
Paadam palus Olavi Pihlamäel suisa eraldi kirjutada raamatusse punktide andmisest. "Aga rõhutan siin täie vastutustundega, et kuuldused selle formaadi surmast on tugevasti liialdatud,“ rääkis Paadam Eurovisiooni kohta. „See formaat ei kao kuhugi, see on kahtlemata telemaailma suurim meelelahutussaade.“

Paadam rääkis ka veidi, millise mulje tänavune Eesti Laulu võistlus jättis. "Sel aastal paistis silma, et puudus selge liider,“ selgitas ta. „Kui on selge liider, on juba varakult selge, kes võidab. Kuna liidrit ei olnud, siis on ääretult oluline, kuidas töötavad kokku žürii ja rahvas. Paraku sel aastal žürii ja rahvas väga kokku ei kõlksunud. Mistõttu sel kõigel on mõju tulemusele. Mis tulemust ennast puudutab, siis mina olen ses mõttes rahul, et olen kõigi kolmega töötanud, need on n-ö minu omad – nii armastan ma öelda. Pisut suureliselt. Sven Lõhmusega olen ma ju palju töötanud. Laura ja Koit käisid minuga esimesel korral. Laura oli Sveni tehtud looga Suntribe'i-nimelise koosseisuga 2005. a ei rohkem ega vähem kui Kiievis, kuhu ta jälle läheb.“

Pealinn uuris, kas Eesti laulud ei ole ehk näiteks Rootsi lugudega võrraldes vahel liiga uimased. "Mis puutub küsimusse Eesti lugude aeglusest, siis seda on raske hinnata,“ vastas ta. "Žürii koosneb ju ka ainult inimestest. Eks seda särtsu ja kõike muud tuleb kõrva järgi ja sisetunde ajel. Mingis osas olen nõus, aga meil on väike maa ja tegijaid vähem. Siiski tuleb konkursile kogu aeg osalejaid juurde. Rootsi on suurem maa suurema rahvaga ja annab niivõrd paljudele võimaluse kaasa teha. See paneb tegutsema nii lauljad kui produtsendid. Huvi on suur ja latt on kõrgel. Vaimne investeering on seega suur ja jõuline, ehkki see ei eksisteeri mõistagi ilma rahata. Konkurss ise on seal riigi-siseselt suur, nelja poolfinaaliga. Linnaametnikuna on hea tõdeda, et seal ka linnad võistlevad, kes saab konkursi omale. Kui mõni linn võtab konkursi korraldamise ette, vähendab see omakorda telekulutusi, konkursikoha üüriraha jne. Laiahaardelisuse tõttu ongi Rootsi tegijaid jätkunud igale poole Euroopasse.“

Paadami sõnul on hea euroloo võiduvalem hea lugu, hea laulja, head taustalauljad. "Seda nii noh, naljaga pooleks,“ tähendas Paadam. „Võib öelda ka, et on kaks kriteeriumit: kui lugu kuulates hakkab jalg tatsuma. Või kui oled kuulanud ja pärast loo lõppu hakkad seda ümisema. Kui sul on hea lugu olemas, siis umbes pool aastat pead kinni hoidma ja vaatama, et see enneaegu välja ei ilmuks.“