Igavus ajab Robinsoniks
Mäletan, et kolme aasta eest ei joonud sa tilkagi alkoholi.
Ei joonud jah, aga nüüd veidi joon seltskonnaüritustel. Olen tähele pannud, et sind ei võeta omaks, kui sa seltskonnas kasvõi natuke ei joo. Üks õlu peale sauna meeldib mulle nüüd ka, aga mitte rohkem.
Oled 24aastane ja töötad vallavanema abina. Kuidas nii noort inimest usaldatakse?
Minu töölehakkamine kujunes kuidagi loomulikult. Peale Tartu Ülikooli füüsika lõpetamist 1999. aastal olin neli kuud sõjaväes, üliõpilaste reservohvitseride kursustel, sain Kaitseväe lipnikuks. Sügisel läks kuu aega misterikonkursile. Tegelikult tahtsin magistrisse astuda, aga olin hiljaks jäänud. Jaanuaris sain juba tööle, olin siis tõesti noor, 22.
Arvan, et mind Karulas usaldatakse üle ootuse hästi. Siin on 1200 inimesega vald. Ei osanud alguses lootagi, et nii hästi mind vastu võetakse. Et kes see ikka 22aastast kuulab. Aga on aru saada kohe, et kui mingit probleemi arutletakse, et siis keegi ei räägi sinuga ülalt alla. Keegi ei suhtu minusse kui poisikesse, vaid kui konkreetsesse ametnikku, kes oskab probleeme lahendada.
Oled neid väheseid noori, kes peale ülikooli maale tagasi läksid.
Olen sündinud Valgamaal, Theodor Pooli fond pidas mind meeles väikese rahalise preemiaga. Meid oli kolm noort, kes 2000. aasta lennust läksid tagasi Valgamaale.
Ei ole otsustanud veel, aga hea tööpakkumise korral olen nõus ära tulema. Ega ma midagi maal ei kritiseeri, aga pisut seltskonnast tunnen puudust, sõpru on vähe siin. Kõik minuvanused käivad maalt linna, nädala sees pole neid siin.
Sa oled ka füüsikaõpetaja.
Tegelikult on see meedias üle võimendatud. Olen õpetanud vaid pool aastat — väga vähe. 7.-9. klassile. Suure tõenäosusega sügisest enam seda tööd ei tee, vaid keskendun põhitööle.
Tahan veel edasi õppima minna, mul on bakalaureusekraad, aga tahan saada magistriks. Et olla tööturul konkurentsivõimeline ka kümne aasta pärast, leian, et see on vajalik. Prooviksin saada sisse avalikku haldusse — see kattub minu praeguse tööga.
Kellele sa Kultuurkapitali Valgamaa ekspertgrupi juhatajana raha jagad?
Näitused, rattapäevad, suurüritused — selliseid asju toetame, siiani pole Tallinn ühtegi meie otsust kinnitamata jätnud. Kuna olen ise spordilembene, siis Valga maakonnas on sport saanud Eesti Kultuurkapitalilt kõvasti toetust.
Jääb mulje, et sind peab siin jaguma igas valdkonnas mingile ametipostile?
Kuna ma olen vaba ja vallaline, on mul rohkem aega. Ma ei pea minema õhtul kella viieks koju ja avastama, et pean seal midagi tegema, vaid võin olla ühiskondlikult aktiivne. Mis ei tähenda, et ma selle üle nüüd väga palju rõõmustaksin, aga ei kurvasta ka.
Spordile kulub sul ka palju aega.
Raskejõustiku jätsin maha mitu aasta tagasi — tõstsin kangi, 125 kilo olen rinnalt ära surunud. Tegin oda, aga tundus, et jõudu on, kiirust mitte. Jäin aeglaseks, ei tahtnud oda üle 50 meetri lennata. Hakkasin ratast sõitma, loen end Eesti 200 parima jalgratturi hulka.
Malaisiasse võtad kaasa täringud. Miks?
Arvan, et pole olemas nii praktilist asja, mille kohta öelda, et kui mul on see olemas, siis on kõik probleemid lahendatud. Kui võtan üheainsa asja, pole mul ikka nagu mitte midagi.
Eeldan, et saarel on aega igavleda. Alguses mõtlesin kaardipakile, aga minu arust pole sünnis kaardipakiga minna saarele. Kaartidega seondub alkohol ja kuus klassi külakooli. Et leida tegevust, võtan täringud kaasa.
***
Reno hullumeelne maratonisõit
2001. aastal sõitis Reno läbi kõik Tartu maratonid: Tartu rattamaratoni, Tartu rattaralli, Tartu suusamaratoni ja jooksumaratoni. “Võtsin kodust suusad, panin alla ja läksin maratonile,” meenutab Reno oma hullumeelset pealehakkamist. “Määrida suuski aga ei osanud. Kes on vähegi suusatamisega tegelenud, saab aru, mis tähendab sõita ilma pidamismäärdeta viiskümmend kilomeetrit klassikastiili. Kuna oli miinus 20 kraadi, siis õpetas keegi, et pane sooja ilma määret alla. Aga see külmus ära ja mul polnud üldse pidamist. Kümme kilomeetrit enne lõppu avastasin, et teeninduspunktis pannakse pidamismääret alla. Nii vihane, kui ma siis enda peale olin, ei ole ma just eriti tihti. 50 kilomeetrit sõitsin ju absoluutselt kätejõuga, paaristõugetega.”
