Miks žürii ei soosinud Põhja-Tallinnat? Kas muusikud ja kriitikud ei pea seda muusikaks või on selle taga midagi muud? Mida isiklikult arvad Põhja-Tallinnast?

Saan rääkida ainult enda eest. Kui bänd kirjutab loo muusikaks sajandeid korduvalt kasutatud, tänaseks sisuliselt õpikunäite sellest, millised akordid millises järjestuses üksteise järel hästi kokku kõlavad selmet vähemalt üritada leida mõnda teist kombinatsiooni või variatsiooni, näitab end sellega vahele jäämise järel suhteklaarijatena autistlikust küljest ning toob seejärel avalikkuse ette palast eelmisest järjest nõrgemaid versioone, siis lõpuks tõesti ei kipu ma Põhja-Tallinnast ega nende potentsiaalist kunstilises plaanis eriti midagi arvama, mis ilmselgelt kajastus ka punktides. Klišeede taaskasutamine ei tee lugu veel automaatselt heaks ega bändi ägedaks. Kuigi toimiv popmuusika, mida Põhja-Tallinn teeb, on tihti üles ehitatud tuttavlikkuse aspektile, ei maksa sellega liiale minna, mingisugune lugupidamine võiks loojatel endi ainulaadsuse suhtes siiski olla, või mis?

Žüriiliige:
“Lõpuks tõesti ei kipu ma Põhja-Tallinnast kunstilises plaanis eriti midagi arvama, mis ilmselgelt kajastus ka punktides.”

Selles, et Põhja-Tallinn publiku häältega edasi sai, pole ju midagi kummalist. Kes mullu natukenegi end kohaliku levimuusikaga kursis hoidis, märkas, et tegelikult oli tähelepanu mõttes 2012 ju nende Warholi veerandtund. Sääraseid kriitikavabasid üldrahvalikke vaimustusepuhanguid ühest artistist ja tema loomingust oleme ju varemgi näinud, tegemist on nähtusega. Pigem määrab Põhja-Tallinna elujõu pikemas plaanis ära see, mis neile pärast praeguse olukorra rahunemist kätte jääb ja kuidas nad sellega ümber käivad. Kurb, aga nii see on. Lugege ükskõik millist rokibiograafiat, kõik kordub.

Esimeses poolfinaalis vahetas rahva hääletus välja žürii tabelis vaid ühe edasipääsenud loo, seekord aga kattus lõpuks vaid üks — kuidas nii tugev erinevus sai tekkida ning kas žürii kurvastas eriliselt kellegi väljajäämise peale? Kelle ja miks just selle peale?

Erinevused tekkisid ilmselt ennekõike sellest, kuidas erineva muusika kuulamise kogemuse ja popkultuuri taustaga inimesed nii žüriis kui ka telepubliku hulgas asju kuulavad-vaatavad, mida oluliseks peavad, mis neile mõne esitluse juures meeldib, mis ärritab. Näiteks Elina Borni telenovelalik taidlemine ja Rasmus Rändvee “kirjutan-kahest-The-White-Stripesi-loost-ühe” lähenemine võisid ju olla karjuvalt piinlikud, aga ometi on nad tänu oma teistele trumpidele, olgu selleks siis lauluhääl või värske populaarsus superstaarisaatest, finaalis. Läksin kohe peale saadet Tarakany! kontserdile Von Krahli ja kolleegidega muljetama ei jäänud. Maailmaklassi kontsertbänd kohe konkursile otsa, polnud siin enam mingit mahti millegi pärast tusatsemiseks.

Millised emotsioonid valitsesid stuudios tulemuste selgudes ning kelle edasipääs rahva hääle abil üllatas žüriid enim?

Minu jaoks polnud siin midagi üllatavalt, sest kui esimeses voorus oli tase ühtepidi ühtlane ja polnudki midagi valida, siis teises oli teistpidi ühtlane, et oli liiga palju valida, mida märkisid ka eetris sõna saanud kolleegid, mistõttu kõik variandid olid võimalikud.