Laupäev, 14.juuli, Bastille’i vallutamise aastapäev. Hommikul ärkasime nagu üks naine-mees kell kümme prügikärude väljavedu saatva kärbseparve ja soojade päikesekiirte toel. Pärast pisikest sulistamist basseinis otsustasime minna linna hommikukohvile. Leidsime selveri-tüüpi kaubanduskeskuse, kus kostis rõõmukarjatus meie kõigi suust. Olime leidnud kiirtoitlustamiskoha!

Praed maksid 30-50 franki, salatid — 20-40. Praed olid nagu Euraasia maakera kaardil, väga suured, kuid ilma salatita. Õige kah. Kui ikka tomat ei meeldi, siis ostad kõrvale midagi eriti eksootilist.

Kõhud täis, otsustasime poes veidi ringi vaadata. Rammestunud šoppamisest, lonkisime randa, viskusime rannakividele, peesitasime ja nautisime Vahemere soolaseid laineid. Isegi Siret käis vees, õigemini küll leidis vees oleva kivi ja istus sellel ning lasi lainetel end kiigutada. Gerdi ja Alar mulistasid vees ja keeldusid kategooriliselt sealt välja tulemast.

Üldine linnapilt on rõõmus, päikseline, rannaäär on pikitud hotellide ja nende ees parkivatest luksusautodega. Pargitakse imepäraselt — kõik autod on karbis, vahe eelmise ja järgmise autoga on kõige rohkem 5 cm. Kohalike noorte lemmiksõiduvahend on mopeed ehk skuuter. See tundub olevat pidevates ummikutes kiireim sõiduvahend, samas sõidetakse sellega valimata kohta ja kiirust.

14.juuli on Bastille’i vallutamise aastapäev ja selle puhul toimus õhtupimeduses ilutulestik. Selleks sündmuseks kogunevad inimesed randa, peavad piknikut ning ootavad pimeduse saabumist. Ka meie veetsime osa õhtust Marge ja Limiga, pidasime rannaliival piknikut ja vaatasime ilutulestikku. Tõeline vaatemäng.

Öine Cannes — see on meeletul hulgal rõõmsaid inimesi, rahvast jagub nii rannaliivale (hoolimata ööst ja pimedusest on sooja 27C), bulvaritele kui välikohvikutesse. Parkimiskohta on võimatu leida isegi parkimismajades. Kui hommikul ja päeval on välikohvikud suhteliselt tühjad, siis päikeseloojangu ajal täituvad nad imekiiresti.

Õhtul 8 paiku ilmuvad rannabulvarile tänavakauplejad, 50 frangi eest on võimalik lasta endale teha henna tätoveering, müüakse kõikvõimalikku ninni-nänni alates käe- ja jalakettidest lõpetades “krokodillinahast” käekottidega, viimastega kauplesid valdavalt süsimusta nahaga “kaupmehed”.

Nii kohvikutes, poodides kui igal pool mujal on võimatu leida inimesi, kes oleks võimelised suhtlema inglise keeles. Marko ja Siret jäävad veidikeseks linna, et tutvuda Cannes’i ööeluga. Alar, Triin ja Gerdi otsivad parkimismajast ülesse auto ja lähevad veidi linna peale sõitma.

Südaööst on möödunud mõned minutid. Linnas on tohutud ummikud ja väsimus hakkab võimust võtma. Meenutades, et homme tuleb tagasi sõitma hakata, otsustame ümber pöörata ja suuna kämpingule võtta.

Fooris põleb roheline tuli, linna suunduv ehk vastassuund on tühi, pilk tahavaatepeeglisse — tühi, vasakpööre ja … Kahe sõidusuuna vahelt ilmub motoroller, kiirus on tal metsik ja vastupidi meile on tal soov sõita otse. Päeval panime linnas tähele, et vähe on autosid, millel pole ühtki mõlki küljes, nüüd pole ka meie auto erand. Kõks pole õnneks väga suur, uks on veidi mõlkis, ukseklaas, mis lõpuni alla keritud on terve, suurimaks kaotuseks on tahavaatepeegel, mis ripub kurvalt juhtmete otsas. Ka motoroller sai veidi kriimustada.

Motorolleri juhi Habibi kaassõitja kukub sõiduki seljast, kahe minutiga on kohal kiirabi ja politsei, viimane lahkub autost väljumata. Siinkohal peab mainima, et ka Habib ei erine keeleoskuse poolest keskmisest prantslasest, seega on temaga suhelda raske. Inglise keelt ei räägi sõnagi ka kiirabi ega politsei.

Piiga, kes arvatavasti kukkudes viga sai viiakse haiglasse, vahepeal on välja ilmunud Habibi sõber, kes peale prantsuse keele ka veidi inglise keelt rääkida mõistab. Suundume kõik koos haigla juurde, selgub, et piigaga on kõik korras. Gerdi on siiani veidi šokis.

Ilmub järgmine politseinik — valge särgiga (nagu hiljem selgub, on see vägagi tähtis tähelepanek), kes jällegi kiiresti lahkub. Kuna politsei muudkui tuleb ja läheb ja prantsuse keeles käsi laiutab, otsustame paberile panna avarii asjaolud. Habib ja sõber väidavad iseenesest mõista, et Prantsusmaal võib skuutriga sõita kus iganes ja millise kiirusega iganes — süüdi oleme 100% meie.

Vahetame andmed juhtide ja kindlustuse kohta, joonistame paberile õnnetus eplaani, vahetame autogramme ja läheme laiali. Tagasiteel leiame kämpingu poole veidi väsinud sammul liikuvad Sireti ja Marko. Kämpingusse ja magama.