“Kreisiraadiot” kas armastatakse või vihatakse ja samamoodi on Võrno ja Ojaga, ükskõikseks jätavad nad väheseid. Usutavasti lähevad etendust vaatama ikkagi eelkõige need, kes armastavad. Sellest, et Nordea kontserdisaalis oli eile kohal duo fänniklubi, andis aimu juba esimese vaatuse esimene dialoog. “Emme, emme, emme!”, hüüdis Jussikeseks kehastunud Peeter Oja nõudlikult. “Mis on Jussike?”, vastas lõnga ketrav, pikkade blondide patsidega Hannes Võrno mängitav Ema. Ja sellest piisas, publik naeris südamest.

Edasi keris etendus “Jussikese seitse sõpra” radadel, kus Ema poolt laulupeole saadetud Jussike kohtus nii ärimehest Tölpa, erootikaliinis töötava preili Agnese, suure kõrvaga tee-tööd-siis-tuleb-armastus Andrese (kes muidugi naabrimees Pearule seakatku soovis), jänkilaulikust Külmiku, haiglaõest Kunksmoori, Valge Vända erakonna esimehe ja oma tüütud sõbrad (puid kallistava Sammalhabeme ja katkiste sandaalidega Kingpooli) jätnud hambutu Muhviga. Igal tegelasel oli kaasa anda oma elutarkus. Teekonna taustaks kõlasid teletupsuliku päikeseratta sees laulva Vanemuise (Jaan Pehk) vaimukad lühipalad.

Ei olnud vist ühtegi eestlasi erutavat teemat, mis oleks käsitlemata jäänud, kohati palaganlikult lahendatud, kohati vanas heas “Kreisiraadio” võtmes. Kamaluga roppust, ebasündsust ja allapoole vööd nalju komplektina kaasas. Taustaekraanil esineva Jaan Pehki muhe ja tasakaalustav Vanemuine viis mõtted paratamatult kadunud Tarmo Leinatammele. Loodetavasti hõljub ta hea vaimuna etenduste kohal kaasas.

Andrus Kivirähk ja Mart Juur andsid eestlaste poolt palavalt armastatud Eurovisiooni lauluvõistlusele uue mõõtme, kui hakkasid saadet raadio otse-eetris kommenteerides kasutama (muuhulgas) märksõnu “homo”, “neeger” ja “Paadam” märguandena, et on aeg tõsta pits. Etenduse “Eesti 99” ajal võib samu reegleid järgides ilmselt päris purjakile jääda. Paadami asemele on aastaks 2015, tõsi küll, mõned teised nimed kerkinud.